Loe esimest katkendit romaanivõistluse võiduromaanist

Armin Kõomägi romaan "Lui Vutoon"

FOTO: Kirjastus Tuum

Kirjanike liidu romaanivõistluse võitjaks kuulutas žürii 3. juunil Armin Kõomägi romaani «Lui Vutoon» keelelise kujundlikkuse ja värskuse, eneseiroonilisuse, ühtlase stiili, üldistamisjõu ning lausa šokeeriva ajakajalisuse eest.

Loo lõpus leiad videointervjuu autoriga

Romaani sünopsis: ühel tavalisel suvehommikul läheb tulevane turundusjuht Lui suurde kaubanduskeskusse töövestlusele. Kuid ta ei leia ühtegi inimest. Muusika mängib, eskalaatorid töötavad, mäkis särisevad kuldpruunid friikartulid. Lui otsustab ootama jääda ja sätib ennast kaubanduskeskuses sisse. «Lui Vutoon» on noore mehe päevik maailmast, milles puuduvad inimesed, kuid asjad on alles. See on lugu elust ühtaegu külluslikus ja tühjas reaalsuses, kus staatusel pole enam tähendust, armastus räägib silikooni keeles ja päevade üle peavad arvet taevas tiirlevad linnud.

Avaldame Kõomägi poolt valitud katkendi romaanist.

4. juuli

Ma olen üksi! Kurat, see on fakt. Täna hommikul, kui ärkasin suures vesivoodis, jõudis see mulle lõpuks kohale. Ma olen üksi. Mitte kedagi ei ole. Ainult mina. Avasin silmad ja ainus, mida mu kõrvad kuulsid, oli eskalaatorite vaikne mühin, mu enda hingamine ning see tasane laineloks, mis mind kummist voodis nii mõnusalt õõtsutab. Nagu merehädalist. Kõik. Okei, alt korruselt oli ähmaselt kosta ka külmkappide tasane põrin, aga see oli tõepoolest kõik. Muusika, mis siin viimased päevad lakkamatult tausta lõi, oli kadunud.

Ajasin end vesivoodist välja – see pole kuigi kerge, muide – ja komistasin viskipudeli ja krõpsupakkide otsa. Napilt jäin püsti. Pea oli nii raske, et kohe kiskus põranda suunas. Siis astusin kogemata rulale ja kukkusingi. Kõva kolksuga, mis kõlas kuidagi võõralt. Minu pea? Katsusin. Kiiver, jumal tänatud. Olin sellega kogu öö maganud, hinnasilt valusalt kõrva kraapimas. Tasus ära, näed.

Läksin meeste vetsu, võtsin juba välja, kui jäin mõttesse. Panin püksi tagasi ja läksin naiste omasse. Siin on puhtam. Lasin esimesse potti, seejärel loputasin nägu ja vaatasin ennast peeglist. Nuusutasin särki, mille olin eile Calvin Kleini poest võtnud. Halb. Rebisin seljast ja heitsin prügiurni. Loputasin kaenlaaluseid, silusin juukseid ja lahkusin. Sõitsin eskalaatoriga alla. Ideaal Kosmeetikas avasin Burberry uue deodorandi ja määrisin kuhu vaja. Värske T-särgi sain Esprit’st. Läksin Skechersisse ja istusin riiulite ette maha. Võtsin tossud jalast, nuusutasin. Paha. Ma võtan nüüd siit iga päev uued. Iga jumala päev. Fakt.

Ja nüüd hommikusöök. Möödusin mäkist. Ei, rohkem ei jõua. Mitmes päev see juba läheb? Peab rehkendama. Sisenesin Rimisse. Jõin põhjani Danone maasikajogurti, sõin pool banaani, ülejäänu heitsin üle õla, võtsin ühe punase läikiva õuna, hammustasin maailma suurima ampsu, imestasin, kui magus see on, ning pesapallimängijat imiteerides viskasin puuvilja täiest jõust kuhugi kassade poole. Midagi vajus kolinal kokku. Kuulatasin. Mitte midagi. Võtsin hoogu ja virutasin jalaga täiest jõust kaerahelbepakkidesse. Tekkis midagi lumesaju sarnast. Ning siis jälle vaikus.

Viitsimata üles sõita, võtsin rulapoest uue rula. Tõukasin loiult mööda pikka laia koridori. Minust kahelt poolt möödusid avatud poed, valmis ostjaid vastu võtma. Aga ostjaid ei olnud. Ainult mina. Kas ma kavatsesin midagi osta? See on naerukoht. Kui sa oled üksi, siis pole sinu raha kellelegi vaja. Selle olen ma siin nende päevadega selgeks saanud. Oodake aga edasi, poekesed. Võibolla teil veab ühel päeval. Ma loodan, et mitte.

Hoog peatus kontoritarvete kaupluse juures. Tõukasin end sisse, teadmata miks. Võtsin ühe paksu vildika ja peatusin peegli ees. Vaatasin ennast ja oma uut ning puhast, logota särki ja kirjutasin rinnale: LUI VUTOON. Ilus. Ekstravagantne. Vaimukas. Väljapaistev. Ühesõnaga, väga minulik.

Võtsin kirjaploki ja mõned pastakad. Ma pean selle kõik kirja panema.

Videointervjuu:

Tagasi üles