SAAL Biennaal sai avapaugu: kaks nädalat piire kompavat etenduskunsti
Ülevaade programmist

Hetk Benjamin Verdoncki ja Pieter Ampe lavastusest «WE DON’T SPEAK TO BE UNDERSTOOD»

FOTO: Phile Deprez

17.-30. augustini toimub Tallinna teatrites ja linnaruumis uus rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL Biennaal.

SAAL Biennaal on nime järgi uhiuus festival, mis asetub - augusti tantsufestivali kui Tallinna vanima rahvusvahelise etenduskunstide festivali järglasena - toekale pinnasele. Peale viimast, 15. augusti tantsufestivali oli aeg küps muutusteks ja nii sündiski SAAL Biennaal. See on festival, mille nimi seob selle selgelt Kanuti Gildi SAALiga ning mis hakkab toimuma üle aasta.

Üldise kunstiliikide vaheliste piiride hajumise tulemusena on loomulik, et SAAL Biennaal sisaldab lisaks lavastustele teatriruumis ka lavastatud näitusi, filmi installatsioone, ringkäike linnaruumis jm vormidevahelisi üritusi. Samas pole enam iseenesestmõistetav, et festivalil on üks kuraator, sest Priit Raud esitas kaaskureerimise väljakutse Annika Üprusele.

Festivali sissejuhatusena kutsuvad Henri Hütt ja Evelyn Raudsepp vaatajaid astuma õrnale vormidevahelisele platvormile - lavastatud näitusele «But I Know From Your Smile That I did Some Harm, Poisoning the Rainbow For a While…» Draakoni Galeriis, milles keskendutakse teatrimaagia võimalikkusele kujutava kunsti kontekstis.

SAAL Bienaali avalöögi annavad Eesti publikule varasemast tuttavad Heine Avdal ja Yukiko Shinozaki lavastusega «nothing’s for something», mis tähistab nende tagasipöördumist teatriruumi.

Koreograafe, kes suudavad liita erinevaid stiile uuel ja täiesti ennenägematul moel, ei ole just palju, aga üks neist on Trajal Harrell, kes oma lavastusteseerias «Twenty Looks or Paris is Burning at the Judson Church (S)» ühendab 60nendate Ameerikast pärit Judsoni Tantsuteatri postmodernse esteetika ja voguingu tantsustiili, mida kasutatakse ka Madonna muusikavideotes, püstitades hüpoteetilise küsimuse - mis oleks saanud siis kui nende stiilide esindajad oleks kohtunud?.

Benjamin Verdonck ja Pieter Ampe on Eestit külastanud mitmel korral, aga seekord tulevad nad ühise lavastusega «WE DON’T SPEAK TO BE UNDERSTOOD». Head absurdset huumorit hindavate inimestena annavad Verdonck ja Ampe vaatajale võimaluse maailm sel kujul, nagu me seda tunneme, korraks selja taha jätta.

Vormidevahelisel alal tegusev ja pigem skandaalseid vastukajasid tekitav rootsi etenduskunstnik Markus Öhrn tuleb Tallinna oma film-installatsiooniga «Bergman in Uganda» irooniaga pooleks näidates eurooplasest vaatajale, mismoodi näeb teda aafriklasest pealtvaataja - selline segadust tekitav pöördvaade võimaldab meil iseenda perspektiivi vaadelda.

Taaskord astub Eesti publiku ette austria-prantsuse-belgia segatrupp Superamas, seekord lavastusega «SuperamaX», millega loovad meile topelt peegelpildi - end eksitavalt ja meelevaldselt loominguliseks tituleerides sõidavad nad mängleva kergusega üle hägusatest piiridest kunsti ja kommunikatsiooni, innovatsiooni ja turunduse, erootika ja pornograafia vahel.

Festivali nimevahetus andis võimaluse esitada ka festivali enda kohta ebamugavaid küsimusi, näiteks iseenesestmõistetavuste osas. Sellest sündis SAAL Biennaali algatus, mille tulemusena toimub festivali jooksul Tallinna linnaruumis kolm lavastatud ringkäiku erinevatelt kunstnikelt - kunstniku ja dokumentalisti Kristina Normani, koreograafide Doris Feldmanni ja Kristina-Maria Heinsalu ning muusik-kirjutaja Chungini vaatepunktidest. Algatusega ühtib alles valmiv Flo Kasearu ja Riina Maidre kohaspetsiifiline installatsioon-suvelavastus «House Music» Pebre tänaval, milles asetleidev on kaasaegne kultuurikiht, mis kirjutab end ise nii tänaval, sotsiaalmeedias kui auditooriumi tõlgendustes. Eesti kunstnikest on festivalil esindatud veel Hendrik Kaljujärv oma võimsa helilise vaatemänguga «Rising Matter».

SAAL Biennaali lõpetavad kaks omanäolist austusavaldust liikumisele. Arvatavasti maailma kuulsaim kaasaaegse tantsu koreograaf Anne Teresa De Keersmaeker tuleb tänavu ühe oma uusima lavastusega «Partita 2». See on tantsulavastus, milles Keersmaeker tantsib esmakordselt duetti meestantsijaga - Prantsuse tunnustatuima koreograafi Boris Charmatziga, nendega koos on Rahvusooper Estonia laval viiuldaja Amandine Beyer ning tulemus on ühtaegu nii suurejooneline kui mänguline.

Biennaali kõige kaugemad külalised Pekingist, TAO Dance Theatre on oma  inimvõimete piiril toimuva grupitantsustiiliga kogunud kuulsust kogu maailmas.  Koreograaf Tao Ye  minimalistlike eksperimentide nummerdatud seeria osad 4 ja 5 vaatlevad inimkeha võimekust visuaalse väljendusvahendina, mida ei kammitse ükski narratiiv.

SAAL Biennaal on vastuoluline nagu ühiskond, mis seda ümbritseb ning aeg, mil see toimub. Asudes kunstiliikide ristteel on festival valmis ootamatusteks. Olulised on küsimused, mida kunstnikud endile ja teistele esitavad sõltumata nende püstitamise vormist.

SAAL Biennaal 2015 programmis on tööd Belgia, Austria, Prantsusmaa, Hiina, Norra, Jaapani, USA, Rootsi ja Eesti etenduskunstnikelt. Üritused toimuvad üle linna nii tavapärastes kui haruldasemates paikades - Kanuti Gildi SAALis, Von Krahi Teatris, Teatris NO99, Vaba Lava teatrikeskuses ja Rahvusooperis Estonia ning Draakoni Galeriis ja linnaruumis.

Vaata festivali programmi siit!

Tagasi üles