Jaan Toomiku teine lühimängufilm «Oleg» annab üsna selget tunnistust kunstniku liikumisest väljendusvahendite mitmekesistamise ja laiema vaatajaskonna poole.
Mälupildid, mis elustuvad ekraanil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Filmi süžee on lihtne. Sõdur, kes on demobiliseeritud Nõukogude armeest, sõidab koju. Veerand sajandit hiljem suundub ta ühe oma teenistuskaaslase (Olegi) hauale, et vabaneda ängist ja painest, mille on jätnud Olegi enesetapp sõjaväes. Ilmselt on aastatega kasvanud ka ebamäärane süütunne, et ta ei osanud (või ei suutnud) seda traagilist sündmust ära hoida.
Pealiskaudsel vaatamisel olekski see justkui kõik. Kõik, kes on Nõukogude armeega kokku puutunud, teavad, et selliseid asju juhtus aeg-ajalt ikka, eriti teenistuse alguses, kui mitte kõik ei suutnud dedovštšinale vastu seista.
Kuid Toomiku idee ei seisne selles, et tuua vaatajani Vene armees valitsenud olusuhteid. (Sõjavägi nagu iga teinegi suletud struktuur on paik, kus kõik, ka inimeste tragöödia, tuleb märksa reljeefsemalt ja mustvalgemalt esile kui tavaelus.)
Oluline on sootumaks teine, individuaalse läbielamise plaan, millest annavad tunnistust aastakümnete tagant ikka ja jälle tahtmatult esile kerkivad katkendlikud mälupildid. Sõit sõjaväest koju, enne seda veel kohtumine Olegiga, kus viimane teatab, et kavatseb end maha lasta, sest ei suudaks sellisena, nagu ta nüüd on, tsiviilelus edasi elada. Olegile külla sõitnud ema, kellele ohvitser teatab tema poja enesetapust. Veoauto, mille kastis tuuakse Olegi surnukeha väeosa medpunkti...
Need on visualiseeritud mälukatkendid, mille tuleku või mineku üle ei ole kontrolli. Me võime küll arvata, et iga inimene otsustab ise, kas elada või mitte, kuid kavatsetavast lahkumisest teatamine teeks sind justkui igaveseks kaasosaliseks ja sellest teadmisest tulenev paine jääb varjuna saatvaks kaaslaseks.
Toomiku kohta on sageli öeldud, et ta on eksistentsiaalsete ängide meisterlik väljendaja. Seda ta ehk ongi, aga nii on vähe üteldud – siin on ka palju sellist, mis jääb väljapoole seda ja mida ei olegi ehk võimalik lahti rääkida või seletada, sest enamasti on see kogetav üksnes pildiliselt. Igatahes tuleb tunnistada, et Toomikul on õnnestunud panna oma mälupildid kokku hoomatavaks tervikuks.
Kolm uut eesti filmi
«Oleg»
Stsenarist ja režissöör Jaan Toomik. Operaator Mait Mäekivi. Kunstnikud Maiu Rõõmus ja Jaan Toomik. Helilooja Mihkel Kleis
Osades Pärt Uusberg, Valter Uusberg, Dmitri Sobolevski, Ljubov Agapova ja Sulev Teppart
Allfilm 2010
«Vahetus»
Stsenarist ja režissöör Anu Aun. Operaator Mart Taniel. Kunstnik Jaagup Roomet. Helilooja Erki Pärnoja
Osades Mari Abel, Katariina Lauk, Mait Malmsten jt
Luxfilm 2010
«Külm on»
Stsenarist ja režissöör Martti Helde. Operaator Alvar Kõue. Kunstnik Reet Brandt
Osades Mikk Jürjens, Gert Raudsep, Aarne Üksküla jt
Allfilm 2010
Alates tänasest Tallinna kinos Sõprus