In memoriam: Heldur Niit

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Heldur Niit 9.09.1928 – 21.10.2010

FOTO: Pm

Heldur Niit
(9.09.1928 – 21.10.2010)

Kõigil humanitaaridel, kellel aastatel 1972–2007 oli võimalus olla avaldatud eesti filoloogia eliitajakirjas Keel ja Kirjandus, seostub seal kirjanduse- ja rahvaluule toimetajana töötanud Heldur Niiduga üks pilt: väikest kasvu, alati äärmiselt korrektne, vaikse häälega, üle prillide kord kavalalt, kord teraselt partnerit jälgiv pilk, ühes käes käsikiri, teises pliiats – kõik kehastamas ja koguni sümboliseerimas vastutustunnet allikate ja kirjutatud sõna ees.

Mullegi, kes ma tema käe all selle väärika ajakirja autoriks küpsesin, tundus aeg-ajalt temalt tihedate ääremärkuste ja parandustega käsikirju tagasi saades, et toimetaja Niidu eetos lähtub mitte ainult autori mõttekäikude, tsitaatide, kirjutusviisi usaldusväärsuse nõudest, vaid et see ulatub veel kaugemale, vastutuseni ajaloo, aga võimalik, et ka igaviku ees. Nüüd on suur Toimetaja ise igaviku teedel.

Nelja aasta eest Wiedemanni keeleauhinna pälvinud Niit hakkas eesti ilukirjanduse klassikat toimetama juba tudengina ülikooli viimasel kursusel. Jäi seejärel sealsamas aspirantuuri, nagu ka ta esimene abikaasa Ellen Niit. 1955–1963 töötas ta nooremteadurina Keele ja Kirjanduse Instituudis. Tal on suuri teeneid eesti-soome kirjandussuhete uurimises. Kuid oma toimetaja kutsumuse leidis ta «Eesti nõukogude entsüklopeedia» teadusliku toimetajana (1963–1972). Sealtpeale sai temast Keele ja Kirjanduse ankur.

Niidule oli toimetamine kaaslooming – nii põhjalik ja järjekindel oli ta oma missioonis. Pärast käsikirja trükkiminekut oli mõnigi autor küsinud, kas mitte panna Heldur Niitu kaasautoriks. Tänapäeval, kus toimetamine on taandunud teksti tehniliseks ülevaatamiseks, oli Heldur Niit üks neist, kes vapralt ja väärikalt seisis mõtteselguse ja keeleilu eest. Ta ei väsinud kordamast: inimene kaob, kirjatäht jääb. Jääb kirjatäht Heldur Niidustki.
 

    Tagasi üles