Nii lihtne on kirjutada, aga lugeda – raske

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Raamat Wimberg «Wabastatud wärsid» Pegasus, 2010, 139 lk

FOTO: Pm

Algatuseks tuleb öelda, et pole sugugi lihtne leida neid õigeid, ­naelapead tabavaid sõnu, millega Wimbergi «Wabastatud wärsse» rahuldavalt iseloomustada võiks.

Vajab ju läbinisti aus ja sihikindel tekst ka otsesõnalist ja keerutamiseta lahtirääkimist. Seda enam, et luulekogu lõpupoole, kui arvustaja on lugedes üht-teist kõrva taha pannud ja enese tarvis loetamatuid märkmeid sodinud, võetakse tal ootamatult sõnad suust.

Kirjeldades oma saja aasta juubelit, lubab Wimberg kujutluslikul tulevikukriitikul rääkida oma loomingust, lastes kuuldavale «...selliseid toredaid mõisteid nagu / postmodernism / vasakpoolsus / sotsiaalne looming / mälestuslik aines / realistlik enesepeegeldus / iroonia ja pastišš / intertekstuaalsus ja retseptsioon / keelemoottor / luuletamistehnika...» (lk 137–138). Ja loomulikult on selge, et sellised märksõnad lähevad siinkohal takistusteta mängu. Kõike seda võib neist värssidest, nagu Wimbergi loomingust üldse, tõepoolest ka leida.

Postmodernistlik tekstianalüüs on mäng, milles, teadagi, piire ei tunta. Kuid allakirjutanu jaoks tunduvad kõik need toredad sõnad praegusel juhul üldistavate ja liigsetena, seda enam, et Wimbergi saja aasta juubeli ajaks on analüütilises kirjandusteaduses nähtavasti ka teistsugune, praegu veel ettearvamatu terminoloogia.

Wimbergi luule näib olevat mõeldud eelkõige sirge eluvaatega inimestele, kes enesele vajaliku informatsiooni teksti pindmisest kihist ammutavad, ja alles teises järjekorras kirjandusteoreetikutele, kes sealgi sügavustesse ­kaevuvad, kus autor ise seda ette näinud pole. Tegemist on niisiis luulega, mis suunatud neile, kes enamasti luulet ei loe. Aga võiksid. Seda enam, et nende kaante vahel on kõigele muule lisaks ka paras annus kergesti omastatavat huumorit.

«Wabastatud wärsse» lugedes jääb mulje, et tekstid sünnivad lugemise hetkel ja teineteisest tulenevalt. Sissejuhatavas osas teeb luuletaja Wimberg selge vahe elukauge ja elulähedase luuletamise vahele. Teeb seda nõtkelt, kasutades just nimelt irooniat, toetudes väitele, et luuletada on tegelikult väga lihtne. Ja paistab, et kui kirjutada wabastatud wärsse, peab see väide ka paika.

Wimberg vabastab oma loomingu metafoorsest paljutähenduslikkusest, kõikvõimalikust mõttehämarusest, mida lõpmatuseni tõlgendada võiks, ja kirjeldab kõike seda, mida enda ümber näeb, just nii, nagu see talle hetkel paistab. Luule peab läbi raputama, maailmapilti kõigutama ja lugejale uue vaatepunkti andma. Selle kõigega tuleb autor ka kordagi igavaks muutumata toime.

Kogu ümbritsev keskkond oma toimimises siin ja praegu muutub teadvusest läbi voolates katkematuks vabavärsiks, mida maitsestavad kummastavalt omanäolised, hoolikalt silpe lugedes komponeeritud haikud:

haikut kribida
On ikka päris mõnus
Heh heh heh heh heh

(lk 18)

Tõepoolest näib Wimbergi saatvat tarvidus absoluutselt kõike, mida ta meeleelundite abil enese ümber tajub, luuleks ümber sulatada, nõnda et ta ennast aeg-ajalt isegi murelikult grafomaaniks nimetab ja korduvalt lubadusi annab vähemalt sel ööl või päeval mitte enam luuletada. Seda lubadust ei suuda ta loomulikult täita.

Ja see on tänuväärne nõrkus, sest selles katkematus sõnadevoos ilmneb harukordselt selgesti ühe noore ja otsingulise mehe suhe igapäevasesse töösse, naistesse, seksi, meediasse, kirjandusse ja kõigesse muusse, millega ta oma elus kokku puutub.

Ainsaks kriteeriumiks näib siinkohal olevat tingimus, et tekstiloome oleks spontaanne, otsekohene ja parandusteta. Hilisem interpretatsioon nihutaks tõde ja tekstid kaotaksid värskuse. Nõnda võib Wimbergi meetodit tinglikult vaadelda kui automatismi, selle ainsa mööndusega, et ainest ei ammutata alateadvusest, vaid vahetust maailmakogemisest.

Wimberg on üdini teadlik, millisele pinnasele tema seeme langeb. Lugematult palju on kirjutajaid ja masendavalt vähe neid, kes tõesti loevad. Nõnda paljuneb ilukirjanduslik tekstimass meie ümber päev-päevalt mahukamaks, kujunedes hoomamatuks informatsiooniväljaks, milles keegi ei orienteeru. Sestap lubab Wimberg, kui ta parasjagu ei luuleta, oma loomingut ise lugema hakata.

Raamat

Wimberg
«Wabastatud wärsid»
Pegasus, 2010, 139 lk

Tagasi üles