Muumitrollide looja Tove Janssoni üdini südamlik «Suveraamat» räägib loo vanast naisest ja tema kuueaastasest lapselapsest Sophiast, nende jalutustkäikudest rannas ja seiklustest «mitmesaja aasta vältel tormidele vastu kasvada püüdnud» kollimetsas, soolaukasse Veneetsia ehitamisest, pojengide vahele kadunud valehammaste otsimisest, hirmude ületamisest, aususest, surmast. See on lugu suvest, hoolimisest ja lähedusest. Ja armastusest.
«Suveraamat» on ka raamat loodusest, looduse, olgu selleks kas või liivas seisva üksiku kuivanud kõrre otsa takerdunud udusule märkamisest. Janssoni suhtumise loodusesse võtab kõige paremini kokku lõik samblast: «Sambla peal tallavad ainult talumehed ja suvitajad.
Nad ei tea, ja seda pole kunagi liiast meelde tuletada, et sammal on kõige õrnem asi maa peal. Kui samblale ühe korra peale astuda, tõuseb see vihmaga üles, teist korda enam mitte. Kui samblast kolmas kord üle käia, on see surnud.» (lk 28)
Kuigi tegu on armsa ja heatahtliku raamatuga, pole ei vanaema ega ka lapselaps kukupaid. Vanaema kireks on näites suitsetamine, vähemalt siis, kui see talle meelde tuleb. Just vanaema on see, kes tungib lapselapsega naabersaarele ehitatud majja, sest talle ei meeldi silt «eravaldus», Kumleti saarele päiksevarju alla puhkama jäetud vanaema hiilib uitama, enne seda meisterdades enda rõivastest nuku, «et eemalt vaadates paistaks, nagu ta magaks» (lk 57).
Vanaema on vana, tema jalad haiged, pea käib ringi ning ta kipub kiiresti väsima, Sophia on lihtsalt veel väikene, kuuene, kuid mõlemad on isepäised, võivad jonnida ja iseloomu näidata. Nad on mõlemad ühtviisi lapsed, kelle eest vastutab Sophia isa, kes päevast päeva istub laua taga ja teeb tööd. Kuid just isa reeglite ehk täiskasvanute maailma piiride katsetamine, isa töö tõttu omapäi jäämine liidab vanaema ja lapselast.
«Suveraamat» hellitab lugejat, seal on kõik paigas – rütm, tunne, teadmised ja lugu. See on üks ilus ja aus raamat, mis sobib ideaalselt tuulisesse sügisõhtusse.
* **
«Armastusega on imelik lugu, ütles Sophia. Mida rohkem sa teist armastad, seda vähem sa talle meeldid.
Täpselt nii, tähendas vanaema. Ja mida sa siis teed?
Armastad veel rohkem, vastas Sophia ähvardavalt. Armastad aina hullemini.»
Raamat
Tove Jansson «Suveraamat»
Rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe-Laur
Eesti Päevaleht, 2010