Kultuurisoovitused

Onu Heino uued tegemised

Tallinna inglise kolledži 1.a klassi lapsed uudistamas kingituseks saadud Jaanus Vaiksoo raamatut «Onu Heino väike pere».

FOTO: Tallinna Keskraamatukogu

Jõulude ja kingipakkide aeg on veel kaugel, või no mis nüüd nii väga… Täiesti ilma salmi lugemata said 30. septembril Tallinna keskraamatukogus kingituse paarkümmend I klassi last.

Ja mitte ainult nemad – raamatukogu kingib igale pealinna I klassi lapsele Jaanus Vaiksoo raamatu «Onu Heino väike pere». Seda raamatut ei saa poest osta ega oma maakonna raamatukogust laenata.

Ega sellises asjaloos midagi ennekuulmatut pole. See on juba kolmas kord, kui Tallinna keskraamatukogu võtab lugemispisikut sel moel levitada, et vastne koolilaps päris oma raamatu kingiks saab. 2008. aastal oli selleks laste omaloomingu kogumik «Omad jutud» ja mullu Ülle Kütseni luuleraamat «Väike puu ja rändur kuu».

Hoopis varem, nimelt raamatuaastal, said terve Eesti I klassi lapsed omale Henno Käo juturaamatu «Kusagil mujal» (2000). Selle käsikiri võitis tolleks puhuks välja kuulutatud «Miku-Manni oma raamatu» konkursi. 2007. ja 2008. aastal anti Eesti Lastekirjanduse Keskuse eestvõtmisel välja kaks kogumikku valikuga algupärase lastekirjanduse kullafondi vanemast ja uuemast kihist – «Minu esimene raamat» ja «Las laps loeb».

Need raamatud kingiti nimetatud aastatel Eestis sündinud lastele. Ühest küljest tagas see raamatutele tõepoolest laia leviala. Teisest küljest on raamat, mis raamatukaupluse letist mööda valitud lugejate kätte läheb, üldsuse jaoks raskesti kättesaadav.

Tuli pöörduda tuttava tita või koolijütsi poole. Tõsi, ka maakonnaraamatukogud said kingitusest osa. Onu Heino uutest tegemistest osa saamiseks tuleb uuendada tutvusi pealinna vastsete koolijütsidega või Tallinna haruraamatukogudega.

Onu Heino on lastele vana tuttav. Eriti nendele, kes alustasid kooliteed 2005. aastal üheskoos Jaanus Vaiksoo, Sirje Toomla ja Kadri Ilvese uue aabitsaga. Aabitsajuttude vahepeal olid sääl otsekui rosinad saias pikad luuletused lapsemeelsest (aga mitte lapsikust, muidu oleks ta ju hoopis onu Ööbik Öösorri tänavast) onu Heinost. See tegelane meeldis lastele üliväga, nii sündis aabitsa kiiluvees luuleraamat «Onu Heino eksib ära» (2007).

Nii-öelda esimese tulemise ajal jättis Heino küllaltki keskealise, natuke mõtliku, tibake kurvameelse, üpris üksildase inimese mulje. Selline väheke veider naabrionu, kellel pole ei naist ega kassi, aga kes on sõbralik ja mängualdis. Sellise mulje tekkimisel oli suur osa Kadri Ilvese soojadel ja humoorikatel piltidel. Laste tutvus onu Heinoga katkes seal, kus algas Heino tutvus tädi Kaiga…

Vaiksoo uues luuleraamatus elavad Heino ja Kai õnnelikus abielus ning neil on pisipoeg Rein. Ja ära ütle, naisevõtt ja isaks saamine on onu Heinost teinud rõõmsa noore mehe.

Ehkki Reinukesele on sündimise, kasva(ta)mise, kooliminemise puhul palju ridu ja salme pühendatud, on peategelaseks ikka isa. Isa, kes pole oma lapsemeelsusest kübetki kaotanud. Lisandunud on mõistmist ja armastust ja õnnetunnet; ning uhkust, et tal säärane perekond on.

«Onu Heino väike pere» on isaraamat. Siit leiab elulisi olukordi, mis mehepojal isaks saades ette tulevad. Leiab positiivse mudeli, milline üks isa olema peaks. Jah, autor ise on saatesõnades öelnud, et isadega saab tihti päris palju nalja.

Ja et onu Heinol kipub kõik veidralt välja kukkuma nagu mister Beanil tuntud komöödiasarjas. (Erinevalt lapsemeelsest Heinost on mister Bean lapsik, seega ka isekas ja kirbumustasuuruse empaatiavõimega.) Aga autor ütleb ka, et üle kõige armastab Heino oma naist ja pisipoega. See on isade puhul kõige tähtsam.

Onu Heino ei pahanda, kui Reinu riided kaotsi lähevad – ju nad sõitsid Pilla-Palla maale pusserdama. Ta lohutab poega, kui laps on kurb, et lugeda ei oska – viieaastasel on veel aega. Pikas ja rahvaluulemekises luuletuses «Reinu-poju tuli koolist» saame värsivormilise kokkuvõtte Vaiksoo proosaraamatust «Lumemöll».

Isad mõistavad poegi, sest ka nemad olid kunagi poisid. Aga ühes luuletuses õpetab hoopis Reinuke onu Heinole kasvatamise kunsti!

Heino ei ole pere ja isarolli sisse kaotsi läinud. Ta laulab laululinnukooris, võtab vastu veidraid külalisi, mõlgutab paduigaval konverentsil lennukaid mõtteid, sõidab tibukollasel tõukerattal ümber Euroopa jne.

Vaiksoo raamat on nii sisult kui vormilt säherdune, et lugemisnakkuse saavad sellest kõik – nii suured kui väikesed.

Raamat

Jaanus Vaiksoo
«Onu Heino väike pere»
pildid joonistas Kertu Sillaste
Tallinna keskraamatukogu, 2010

Tagasi üles