/nginx/o/2015/08/27/4423459t1h00a5.jpg)
Pärast Stieg Larssoni surma kirjutas tuntud rootsi kirjanik ja ajakirjanik David Lagercrantz Millenniumi-sarjale järje «See, mis ei tapa». See ilmub täna korraga üle maailma 26 kirjastuse väljaandes, sh eesti keeles Varrakult. Loe katkendist romaanist! Täpsem info uue raamatu kohta loo lõpus.
9. peatükk
Öö vastu 21. novembrit
LISBETH ÄRKAS põigiti suures kaheinimesevoodis ja taipas, et oli äsja unes näinud oma isa. Hirm mähkis teda suure keebina endasse. Kuid siis meenus talle eelmine õhtu ja ta sai aru, et see võis samahästi olla ka kehas toimuv keemiline reaktsioon. Tal oli raske pohmell, ta tuli voodist välja ning läks ebakindlal sammul marmoriga kaetud ja mõttetult luksuslikku suurde mullivanniga vannituppa oksendama. See ei õnnestunud ja ta vajus raskelt hingates põrandale istuma.
Siis ajas ta ennast uuesti püsti ja vaatas peeglisse, ka see ei olnud eriti virgutav vaatepilt. Silmad olid veripunased. Samas oli kell kõigest natuke üle südaöö. Und oli jätkunud vaid mõneks tunniks, ta võttis vannitoakapist klaasi ja lasi selle vett täis. Ent samal silmapilgul tuli unenägu uuesti meelde, ta pigistas klaasi nii kõvasti, et see läks puruks ja lõikas kätte haava. Veri tilkus põrandale, ta vandus ja sai aru, et pole lootustki uuesti magama jääda.
Kas hakata parem õhtul arvutisse laaditud krüptitud faili lahti murdma? Ei, see oleks mõttetu, vähemalt praegu, ja selle asemel mässis ta käterätiku käe ümber, läks oma raamaturiiuli juurde ja võttis sealt Princetoni füüsiku Julie Tammeti uue uurimuse, mis kirjeldab suure tähe kukkumist musta auku, ning heitis seejärel punasele diivanile Slusseni ja Riddarfjärdeni poole avaneva akna all.
Lugema hakates läks enesetunne natuke paremaks. Käterätikust tilkus verd raamatulehtedele ja peavalu ei tahtnud järele anda. Kuid ta süvenes üha rohkem raamatusse ja tegi äärtele aeg-ajalt märkmeid. Tegelikult polnud selles tema jaoks midagi uut. Ta teadis paremini kui enamik inimesi, et täht püsib elus tänu kahele vastasjõule, selle sisemuses toimuvate tuumaplahvatuste eesmärk on laieneda, gravitatsioon hoiab aga tähte koos. Ta nägi selles tasakaalu, pikka aega tasavägiselt kulgevat köievedu, ent mis lõpuks, kui tuumakütus otsa saab ja plahvatuste jõud raugeb, paratamatult ühe poole võiduga lõpeb.
/nginx/o/2015/08/27/4423429t1h7258.jpg)
Kui raskusjõud ülekaalu saavutab, tõmbub taevakeha kokku nagu tühjaks lastud õhupall ning muutub üha väiksemaks ja väiksemaks. Täht võib sel moel kahaneda olematuks. Uskumatu elegantsiga, mida saab kokku võtta valemiga
milles G tähistab gravitatsioonikonstanti, oli Karl Schwarzschild juba Esimese maailmasõja ajal kirjeldanud staadiumit, kus täht surutakse nii palju kokku, et isegi valgus ei neeldu enam, ja sellises olukorras pole enam tagasiteed. Taevakeha on hukule määratud. Selle iga aatom tõmbub sissepoole, singulaarsuse poole, kus aeg ja ruum lõpevad, ja kus võib juhtuda imelikumaidki asju, see on seadustele alluva universumi puhtalt irratsionaalne osa.
See singulaarsus, mis on pigem punkt kui teatud sündmus, kõikide teadaolevate füüsikaseaduste lõppjaam, on ümbritsetud sündmuste horisondist, moodustades koos sellega niinimetatud musta augu. Lisbet hile meeldisid mustad augud. Ta tundis nendega hingesugulust. Ometigi polnud ta Julie Tammetiga sarnaselt eeskätt huvitatud mustadest aukudest iseeneses, vaid neid loovast protsessist ja eriti faktist, et tähtede häving algab universumi suurest osast, mida me tavaliselt seletame Einsteini relatiivsusteooriaga, lõpeb aga kadumisega väikesesse maailma, mis allub kvantmehaanika põhimõtetele.
Lisbeth oli veendunud, et kui ta vaid suudaks seda protsessi kirjeldada, oleks ta võimeline ühendama universumi kaks ühendamatut keelt, kvantfüüsika ja relatiivsusteooria. Ent kindlasti käib see talle üle jõu, täpselt nagu too neetud krüpteering, ja otsekohe läksid ta mõtted taas isa peale.
Lapsepõlves oli see siga tema ema korduvalt vägistanud. Vägistamised jätkusid, kuni ema parandamatult viga sai ja kaheteistkümneaastane Lisbeth kohutava jõuga vastu ründas. Tol ajal polnud tal aimugi, et isa oli Nõukogude sõjaväeluurest GRU-st ära hüpanud tippspioon, veel vähem teadis ta seda, et kaitsepolitsei eriosakond, niinimetatud Sektsioon kaitses teda iga hinna eest. Ometi tajus ta juba siis, et isa ümbritseb mingi mõistatus, pimedus, kuhu keegi ei tohtinud siseneda ega isegi selle olemasolu mainida. See puudutas kasvõi nii lihtsat asja nagu isa nimi.
Kõikides kirjades ja dokumentides oli tema nimeks Karl Axel Bodin, ja loomulikult eeldati, et kõik kutsuvad teda Karliks. Kuid Lundagatanil elanud perekond teadis, et see on jama, ja et tema õige nimi oli Zala, või kui täpsem olla, siis Aleksander Zalatšenko. Ta oli mees, kes võis inimesed nappide vahenditega surmani ära hirmutada, ja mis kõige tähtsam: tal oli võlumantel, mis muutis ta haavamatuks, vähemalt sai Lisbeth sellest niimoodi aru.
Ehkki ta tol ajal veel isa saladust ei teadnud, mõistis ta ometigi, et isa võib teha, mida tahab, ja pääseb alati puhta nahaga. See oli üks põhjustest, miks tema hoiakust kiirgas säärast õudset võimukust. Ta oli inimene, kes jäi tavalistele inimestele kättesaamatuks ja kes oli sellest täiesti teadlik. Teiste isade kohta võis sotsiaalametile ja politseile kaebuse esitada. Aga Zala selja taga seisvad jõud olid kõigest taolisest kõrgemal, ja see, mis Lisbethile nüüd äsja unes meenus, oli päev, kui ta leidis oma ema elutult maas lebamas ja otsustas üksi isa kahjutuks teha. See ja veel üks asi moodustasid tema tõelised mustad augud.
SIGNALISATSIOON HAKKAS TÖÖLE kell 1.18 ja Frans Balder ärkas võpatades. Kas keegi on majas? Ta tundis seletamatut hirmu ja sirutas käe. August magas tema kõrval. Poiss oli nähtavasti siia hiilinud nagu tavaliselt ja oigas rahutult, justkui oleks signaali üürgamine tema unedesse tunginud. Minu kallis poiss, mõtles Frans. Siis ta kangestus. Kas need olid sammud?
Ei, kindlasti kujutab ta seda endale ainult ette. Niikuinii ei ole võimalik kuulda midagi peale häiresignaali, ja rahutult heitis ta pilgu akna taga möllava tormi poole. Tuul oli enneolematult tugev. Lained peksid vastu paadisilda ja randa. Klaasaknad värisesid ja kaardusid tormis. Kas tuuleiilid võisid häire käivitada? Võib-olla selles peitubki vastus.
Ometigi tuleb tal järele vaadata ja vajadusel abi järele helistada ning kontrollida, kas Gabriella Grane lubatud valve on lõpuks kohale jõudnud. Kaks politseinikku olid juba mitu tundi tema poole teel. Lihtsalt naeruväärne. Kogu aeg takistasid neid torm ja terve rida teisi korraldusi: tulge siia ja aidake selle või tollega! Küll juhtus midagi ühes või teises kohas, ja ta nõustus Gabriellaga, et see kõik oli tohutult ebaprofessionaalne.
Aga seda klaarib ta hiljem. Nüüd peab ta helistama. Ainuke häda, et August ärkas, või hakkas ärkama, ja Fransil tuli kiiresti teha. Hüsteerias Augustit, kes hakkab oma keha voodipäitsi vastu taguma, tal küll praegu vaja ei ole. Äkki turgatasid talle meelde kõrvatropid, vanad rohelised kõrvatropid, mis ta oli Frankfurdi lennuväljalt ostnud.
Ta võttis need öökapi sahtlist välja ja surus ettevaatlikult pojale kõrva. Siis kattis ta poisi tekiga, suudles teda põsele ja silitas tema lokkis, pikaks kasvanud juukseid. Seejärel kontrollis ta, kas pidžaamapluusi krae on ilusti sirge ja poisi pea mõnusalt padjal. See oli arusaamatu liigutus. Fransil oli hirm, ja tal võis olla ka kiire.
Ometigi ta venitas ja tegeles pojaga. Võib-olla oli see kriisihetkel võimust võttev sentimentaalsus. Või siis tahtis ta edasi lükata kohtumist sellega, mis teda väljas ootab, ja silmapilguks soovis ta tõepoolest, et tal oleks relv. Ehkki ta muidugi ei oleks osanud seda kasutada.
Ta on lihtsalt üks suvaline programmeerija, kellel on vanuigi isatunded tekkinud, see on kõik. Ta poleks pidanud selle supi sisse sattuma. Kurat võtku Solifoni ja NSA-d ja kõiki kriminaalseid rganisatsioone! Kuid nüüd tuli tal end kokku võtta, ja hiilivate ebakindlate sammudega läks ta esikusse, ning esimese asjana, välja tee poole isegi pilku heitmata, lülitas ta signalisatsiooni välja. Üürgamine oli kogu ta närvisüsteemi sassi löönud, ootamatult saabunud vaikuses seisis ta tardunult esikus, suutmata midagi ette võtta. Siis hakkas mobiiltelefon helisema, ja ehkki ta ehmunult võpatas, oli ta eksitamise üle siiski tänulik.
«Jah,» vastas ta.
«Halloo, mina olen Jonas Anderberg, Milton Security valveteenistusest. Kas kõik on korras?»
«Mida, jah ... ma arvan küll. Mu signalisatsioon hakkas tööle.»
«Ma tean, ja meie eeskirjade kohaselt tuleb sul sellises olukorras minna keldrisse spetsiaalsesse ruumi ja uks lukustada. Kas sa oled keldris?»
«Jah,» valetas ta.
«Väga hea. Kas sa tead, mis juhtus?»
«Pole aimugi. Ärkasin signalisatsiooni peale. Mul pole aimugi, mis selle tööle pani. Kas see võis olla torm?»
«Vaevalt küll ... Oota natuke!»
Jonas Anderbergi hääl muutus ebalevaks.
«Mis on?» küsis Frans närviliselt.
«Tundub, et ...»
«No kurat, räägi välja. Mul on jube hirm.»
«Vabandust, rahu, rahu ... ma vaatan läbi su kaamerate salvestisi, ja tundub, et ...»
«Mis tundub?»
«Et seal on külaline käinud. Keegi mees, jah, sa võid ju ise hiljem üle vaadata, üsna kõhetu tumedate prillide ja nokkmütsiga mees on sinu valdustes nuhkinud. Ta on käinud seal kaks korda, nagu ma aru saan, ehkki, nagu öeldud ... ma avastasin selle alles praegu. Ma pean seda lähemalt uurima, enne kui midagi rohkemat öelda oskan.»
«Mis tüüp see on?»
«No seda pole niisama lihtne öelda.»
Tundus, et Jonas Anderborg uurib jälle kaamerasalvestisi.
«Aga võib-olla ... ma ei tea ... ei, ma ei tohiks nii vara mingeid oletusi teha,» jätkas ta.
«Palun, ütle ikka! Mul on vaja midagi konkreetset. Nagu teraapia mõttes.»
«Hästi, sel juhul võiks öelda, et vähemalt üks asjaolu on julgustav.»
«Mis nimelt?»
«Tema kõnnak. Mees kõnnib nagu narkar – nagu kutt, kes on äsja võtnud suure doosi spiidi. Ta liigub kuidagi liiga täispuhutult ja õõtsuvalt, see võib ju vihjata ka sellele, et ta on tavaline narkar ja pisivaras. Aga teisalt ...»
«Jah?»
«Ta varjab oma nägu murettekitavalt osavalt ja ...»
Jonas jäi taas vait.
«Räägi edasi!»
«Oota natuke.»
1Kuule, sa ajad mu närviliseks.»
1See polnud minu eesmärk. Aga kas sa tead ...»
Balder tardus paigale. Tema garaažiteelt oli kuulda mootorihäält.
«... sulle tuleb külaline.»
1Mida ma tegema pean?»
«Püsi seal, kus sa oled.»
«Okei,” ütles Frans ja jäi hirmust peaaegu halvatuna oma kohale, ehkki see polnud sugugi see koht, kus ta Jonas Anderbergi arvates pidanuks viibima.
KUI TELEFON kell 1.58 helises, oli Mikael Blomkvist veel ärkvel. Aga kuna mobiil oli ta teksaste taskus põrandal, ei saanud ta seda õigeks»ajaks kätte. Kõne oli tulnud salastatud numbrilt, ta vandus endamisi, ronis voodisse tagasi ja pani silmad kinni.
Ta ei tahtnud taas öö otsa üleval passida. Sellest saadik, kui Erika enne südaööd magama jäi, oli ta voodis vähernud ja oma elu peale mõelnud, rõõmustada polnud õieti millegi üle, isegi mitte suhte üle Erikaga. Ta armastas Erikat juba aastakümneid, ja miski ei vihjanud, et naine tema vastu sama ei tunneks.
Aga asi ei olnud enam niisama lihtne kui vanasti, ja võib-olla oli Mikael hakanud Gregeri vastu suuremat poolehoidu tundma. Greger oli kunstnik ja Erika mees, ja teda ei saanud kuidagi kadedaks või väiklaseks pidada. Vastupidi, kui Greger mõistis, et Erika ei saa Mikaelist kunagi üle ega suuda isegi temast eemal püsida, ei korraldanud ta skandaali ega ähvardanud koos abikaasaga Hiinasse kolida. Ta pakkus välja kokkuleppe:
«Sa võid temaga olla – kui sa alati minu juurde tagasi tuled.»
Nad moodustasid ménage à trois’, ebahariliku koosluse, kus Erika ööbis enamasti kodus Saltsjöbadenis Gregeri juures, aga mõnikord ka siin, Mikaeli juures Bellmansgatanil, ja aastate jooksul oli Blomkvist leidnud, et see on igati fantastiline lahendus, mis kuluks ära nii mõnelegi kahekesioleku
diktatuuri all kannatavale paarile. Iga kord, kui Erika oli öelnud lause «Ma armastan oma meest rohkem, kui ma saan ka sinuga koos olla», või kui Greger mõnel kokteilipeol Mikaelile vennalikult käe õlgade ümber oli pannud, tänas Mikael säärase asjakorralduse eest oma õnnetähte.
Ometigi oli ta viimasel ajal kahtlema hakanud, võib-olla sellepärast, et nüüd oli tal rohkem aega oma elu üle järele mõelda, ja talle torkas pähe, et kõik, mida kokkulepeteks nimetatakse, ei pruugi seda tegelikult olla.
Vastupidi, ühise otsuse sildi all võib üks pool jõuga läbi suruda lahenduse, ja pikemas perspektiivis selgub, et keegi on siiski kannataja, hoolimata vastupidistest väidetest, ja ausalt öeldes ei võtnud Greger Erika eilset hilisõhtust telefonikõnet just aplausiga vastu. Kes teab, võib-olla lamab ka Greger praegu unetuna ärkvel?
Mikael püüdis millelegi muule mõelda. Natuke aega proovis ta koguni unistada. Aga sellest polnud palju kasu ja lõpuks tõusis ta üles, otsustades selle asemel midagi mõistlikumat teha, näiteks lugeda natuke tööstusspionaaži kohta, või veel parem – koostada Millenniumi alternatiivse finantseerimisplaani kondikava. Ta pani riidesse, istus arvuti ette ja kontrollis saabunud meile.
Suurem osa oli rämps nagu tavaliselt, ehkki mõned meilid süstisid temasse uut jõudu. Christer ja Malin ja Andrei Zander ja Harriet Vanger soovisid talle jõudu Serneriga ees seisvaks lahinguks, tema vastuste toonist võis välja lugeda suuremat võitlusvaimu, kui ta tegelikult tundis. Siis vaatas ta ilma eriliste ootusteta Lisbethi dokumenti. Ta nägu lõi särama. Lisbeth oli vastuse saatnud. Esimest korda üle igavesti pika aja andis ta endast elumärki:
Balderi intellekt pole vähimalgi määral tehislik. Kuidas sinu enda omaga viimasel ajal lood on? Ja mis siis juhtub, Blomkvist, kui me loome masina, mis on nutikam kui me ise?
Mikael naeratas ja meenutas nende viimast kohtumist St Paulsgatani Kaffebaris, seepärast kulus natuke aega, enne kui ta taipas, et Lisbethi sõnum sisaldab kahte küsimust, esimene veidi sõbralikus, tögavas toonis, milles paraku on ka kübeke tõtt. Sellel, mida ta viimasel ajal ajakirjas oli avaldanud, puudus arukusesäde ja tõeline uudisväärtus. Nagu paljud teised ajakirjanikud, oli ta lihtsalt oma tööd teinud, kasutades äraproovitud mõisteid ja sõnastusi. Sinna ei saanud tagantjärele enam midagi parata ja ta mõtles meelsamini Lisbethi teise küsimuse, väikese mõistatuse peale, mitte sellepärast, et see oleks teda ülemäära huvitanud, vaid kuna ta tahtis vastuseks midagi sisukat kirjutada.
Kui me loome masina, mis on meist endist targem, mõtles ta, mis siis juhtub? Ta läks kööki, avas pudeli mineraalvett ja istus laua taha. Alumise korruse korteris köhis proua Gerner raginal, kaugest linnamürast kostsid läbi tormi kiirabiauto sireenid. Jah, vastas ta endale, sel juhul saame masina, mis suudab teha kõiki neid keerulisi asju, mida meie isegi, pluss veel midagi lisaks, näiteks ... Ta hakkas naerma ja mõistis küsimuse iva. Niisugune masin peaks suutma luua midagi ka endast intelligentsemat, sest meie suutsime ju säärase masina luua, ja mis siis edasi saab?
Loomulikult jätkub ahel nii, et ka uus masin suudab teha midagi endast targemat, ja samamoodi ka järgmine masin, ja järgmine, ning peagi ei paku kõige alguspunkt, inimene ise, viimasele arvutimudelile rohkem huvi kui väike valge hiir. Tekib kontrollimatu intellektiplahvatus, nagu Matrixi filmides. Mikael naeratas, läks arvuti juurde tagasi ja kirjutas:
Kui me loome niisuguse masina, saame maailma, kus isegi Lisbeth Salander ei saa enam ülbitseda.
Siis istus ta natuke aega liikumatult ja vaatas aknast välja, niipalju, kui lumetorm seda lubas, ja heitis läbi avatud ukse aeg-ajalt pilgu sügavalt magava Erika poole, kes ei teadnud midagi masinatest, mis on inimestest intelligentsemad, või vähemalt ei tundnud nende pärast praegu mingit muret. Ta võttis oma telefoni.
Talle tundus, et telefon oli piiksatanud, ja tõepoolest: saabunud oli uus teade, ja ta muutus mingil põhjusel veidi murelikuks. Ent kui jätta kõrvale vanad armukesed, kes purjuspäi helistavad ja seksi tahavad, tulevad öösiti üldiselt ainult halvad uudised ja seepärast kuulas ta sõnumit kohe. Hääl telefonivastajal oli tõtakas:
Minu nimi on Frans Balder. Loomulikult on ebaviisakas nii hilja helistada. Palun selle eest vabandust. Kuid minu olukord on muutunud veidi kriitiliseks, vähemalt tundub mulle nii, ja ma sain just teada, et sa otsisid mind, ja tegelikult on see kummaline kokkusattumus. Ma olen tahtnud juba tükk aega mõnda asja rääkida, ma usun, et see võiks sulle huvi pakkuda. Oleksin rõõmus, kui sa helistaksid nii ruttu kui võimalik. Mul on tunne, et sellega on kiire.
Siis teatas Frans Balder telefoninumbri ja meiliaadressi, Mikael kirjutas need üles, istus natuke aega liikumatult ja trummeldas sõrmedega vastu köögilauda. Siis helistas ta Frans Balderile.
FRANS BALDER LAMAS voodis, ta oli ikka veel erutatud ja hirmunud. Ometigi oli ta nüüd pisut rahulikum. Garaažiteele sõitnud auto oli lõpuks ometi kohale jõudnud politseipatrull. Kaks umbes neljakümneaastast meest, üks neist väga pikk ja teine üsna lühike, mõlemad enesekindlad ja veidi tähtsust täis moega ning ühesuguse lühikeseks pügatud soenguga, aga kes üldiselt käitusid viisakalt ja palusid hilinemise pärast asjakohase aupaklikkusega vabandust.
«Milton Security ja Gabriella Grane kaitsepolitseist informeerisid meid olukorrast,» seletasid nad.
Nad teadsid niisiis, et nokkmütsi ja tumedate prillidega mees oli krundil hulkunud ja et neil tuleb olla tähelepanelik. Seetõttu keeldusid nad ka pakutud tassikesest teest. Nad tahtsid maja silmas pidada ning Fransi meelest oli see professionaalne ja tark tegu. Ülemäära positiivset muljet mehed talle ei jätnud. Samas ei jäänud ka just halba muljet. Ta võttis nende telefoninumbrid ja läks tagasi voodisse, kus magas kerratõmbunud August, rohelised tropid kõrvas.
Kuid loomulikult ei suutnud Frans uuesti magama jääda. Ta kuulatas väljast kostvat tormi ja tõusis lõpuks voodis istuli. Ta peab midagi tegema hakkama. Muidu läheb ta hulluks. Ta võttis oma mobiili. Kaks teadet Linus Brandellilt, kelle toon oli ühtaegu tige ja ennast kaitsev, ja algul tahtis Frans telefoni lihtsalt kinni vajutada. Ta ei jaksanud Linuse õiendamist kuulata.
Ent siis kuulis ta ometi paari huvitavat asja. Linus oli rääkinud Millenniumi ajakirja Mikael Blomkvistiga ja nüüd tahtis Blomkvist temaga ühendust võtta, ja selle peale vajus Frans mõttesse. Mikael Blomkvist, pomises ta.
Kas temast saab ühenduslüli minu ja maailma vahel?
Frans Balder ei teadnud Rootsi ajakirjanikest suurt midagi. Kuid Mikael Blomkvisti ta teadis, ja tema teada läks too oma artiklites alati sügavuti ega allunud mingile survele. Ainuüksi see ei pruugi olla põhjus, miks ta on selle töö jaoks õige mees, Fransile meenus koguni, et oli mehe kohta ka teisi, vähem positiivseid asju kuulnud, ning seepärast tõusis ta püsti ja helistas uuesti Gabriella Granele, kes teadis ju meediamaailma kohta kõike, pealegi pidi ta kaua üleval olema.
«Hallo,» vastas naine kohe. «Just tahtsin helistada. Ma vaatasin praegu kaamerasalvestist sellest mehest. Me peaksime sind ikkagi otsekohe kuhugi mujale üle viima.»
«Issand jumal, Gabriella, politseinikud jõudsid ju lõpuks ometi siia. Nad istuvad siinsamas, ukse taga.»
«See mees ei pruugi ju peaukse kaudu tagasi tulla.»
«Miks ta peaks üldse tagasi tulema? Miltonist öeldi, et ta näeb välja nagu vana narkar»
«Ma pole selles nii kindel. Tal on käes mingi kast, vist mingi tehnika. Me ei tohiks riski peale välja minna»
Frans heitis pilgu enda kõrval magavale Augustile.
«Homme võin ma küll ära kolida. See teeks mu närvidele võib-olla isegi head. Aga täna öösel ei tee ma midagi – minu meelest on su politseinikud professionaalsed, vähemalt piisavalt.»
«Kas kavatsed jälle jonnima hakata?»
«Jah, kavatsen küll.»
«Hästi, sel juhul hoolitsen selle eest, et Flinck ja Blom liiguvad ringi ning hoiavad kogu krundil silma peal.»
«Hästi, hästi, aga ma ei helistanud sellepärast. Sa andsid mulle nõu asi avalikuks teha, mäletad?»
«Jah ... jah ... See pole kaitsepolitsei tavaline soovitus, aga tegelikult arvan ma endiselt, et see oleks hea idee. Kõigepealt tahaksin ma, et sa räägiksid meile, mida sa tead. Mul hakkavad selle loo suhtes halvad eelaimused tekkima.»
«Siis räägime uuesti kohe hommikul, kui oleme natuke maganud. Aga kuule, mida sa arvad Millenniumi Mikael Blomkvistist? Kas tema võiks olla selline inimene, kellega tasuks rääkida?»
Gabriella hakkas naerma.
«Kui sa tahad, et mu kolleegid ataki saaksid, siis peaksid kindlasti temaga rääkima.»
«Kas lood on nii hullud?»
«Siin, kaitsepolitseis, hoitakse temast eemale nagu katkust. Kui Mikael Blomkvist su trepikojas seisab, siis tead, et selle aasta võid maha kanda, nagu öeldakse. Kõik, kaasa arvatud Helena Kraft, soovitaksid sul tungivalt sellest mõttest loobuda.»
«Aga praegu küsin ma seda sinu käest.»
«Ja mina vastan, et see on õige mõte. Ta on viimase peal ajakirjanik.»
«Aga kas teda pole mitte kritiseeritud?»
«Loomulikult on, viimasel ajal on räägitud, et tema aeg on möödas, ta ei kirjuta enam piisavalt positiivselt ja rõõmsalt, või mida iganes. Ta on vanaaegne uuriv reporter, üks parimatest. Kas sul on tema kontaktandmed?»
«Minu endine assistent andis.»
«Väga hea, suurepärane. Aga enne kui sa temaga ühendust võtad, pead sa meiega rääkima. Kas sa lubad seda?»
«Luban, Gabriella. Ma püüan nüüd mõne tunni magada.»
«Lase käia, mina võtan ühendust Flincki ja Blomiga ja korraldan homseks sulle turvapaiga.»
Pärast kõne lõpetamist püüdis Frans taas rahuneda. Ent see oli endiselt täiesti võimatu ja torm tekitas talle sundmõtteid. Tundus, nagu liiguks üle mere midagi kurjakuulutavat, see on teel tema poole, ja kuidas ta ka ei pingutanud, tundis ta ometigi vajadust kuulatada pinevalt helipildi iga kõrvalekallet, muutudes üha rahutumaks ja murelikumaks.
Tõsi, ta oli lubanud Gabriellale kõigepealt temaga rääkida. Aga natukese aja pärast tundus, et enam pole aega oodata. Kõik see, mida ta oli nii kaua endale hoidnud, otsis väljapääsu, ehkki ta sai aru, et see on irratsionaalne. Ükski asi ei saa olla nii kiireloomuline. On öö, ja hoolimata sellest, mida Gabriella ütles, on ta arvatavasti praegu kõige turvalisemas kohas, mis võimalik. Tal on politseivalve ja esmaklassiline häiresüsteem. Aga see ei aidanud. Ta oli endast väljas, võttis seepärast Linuselt saadud numbri ning helistas, aga Blomkvist loomulikult ei vastanud.
Miks ta peakski? Kell on liiga palju, ja nii jättiski Frans kõneposti teate veidi pingutatud sosinaga, et Augustit mitte äratada, seejärel tõusis ta üles ja pani enda voodipoolel öölambi põlema. Ta vaatas voodist paremale jäävat raamaturiiulit.
Seal olid raamatud, mis polnud vähimalgi määral tema tööga seotud, ja hajameelselt ning murelikult lehitses ta ühte Stephen Kingi vana romaani, «Lemmikloomasurnuaeda». Ent see viis mõtted veelgi
enam öös ja pimeduses liikuvatele kurjadele jõududele, ja tükk aega seisis ta ühe koha peal, raamat käes, ning sel hetkel juhtus midagi. Tal tekkis mõte, intensiivne hirm, mille ta päevavalges oleks absurdsena kõrvale tõrjunud, kuid mis just nüüd tundus äärmiselt tõeline, ja tal tekkis ootamatu soov rääkida Farah Sharifi või pigem Steven Warburtoniga Los Angeleses, kes on ju kindla peale üleval, ja kuni ta seda mõtet kaalus ja kujutas ette kõikvõimalikke hirmsaid stsenaariume, vaatas ta aknast öise mere ja taevas kihutavate pilvede poole. Samal hetkel helises telefon, justkui oleks see tema palvetele vastanud. Ent helistajaks polnud loomulikult ei Farah ega Steven.
«Minu nimi on Mikael Blomkvist,» ütles hääl. «Sa otsisid mind.»
«Täpselt nii. Palun vabandust, et ma nii hilja helistasin.»
«Pole midagi. Ma olin üleval.»
«Mina samuti. Kas saad praegu rääkida»
«Pole probleemi, ma vastasin muuseas hetk tagasi sõnumile, mille sain inimeselt, keda me vist mõlemad tunneme. Tema nimi on Salander.»
«Kes?»
«Vabandust, võib-olla olen ma asjast valesti aru saanud. Aga mulle jäi mulje, et sa palkasid ta oma arvuteid läbi vaatama, kui kahtlustasid sissemurdmist.»
Frans puhkes naerma.
«Jah, jumala eest, see oli eriline tüdruk,» ütles ta. «Aga ta ei öelnud oma perekonnanime, ehkki meil oli mõnda aega üsna tihe kontakt. Arvatavasti oli tal selleks oma põhjus, ja mina ei hakanud peale ka käima. Kohtusin temaga ühel oma tehnikakõrgkoolis peetud loengul. Ma räägin sellest hea meelega, see oli hämmastav. Aga ma mõtlesin küsida ... jah, sinu meelest on see kindlasti hullumeelne idee.»
«Mõnikord mulle meeldivad hullumeelsed ideed.»
«Kas sa ei tahaks kohe praegu siia tulla? See oleks minu jaoks väga tähtis. Mul on üks lugu, milles on minu meelest sensatsiooniainest. Ma maksan su taksosõidu kinni.»
«Väga kena, aga me maksame oma kulutused alati ise. Miks me peame praegu, keset ööd rääkima?»
«Sellepärast, et ...» Frans kõhkles. «Sellepärast, et mul on tunne, et sellega on kiire, või tegelikult on see rohkemgi kui tunne. Sain äsja teada, et ma olen ohus, kõigest mõni tund tagasi luusis keegi minu aias. Kui aus olla, on mul hirm, ja ma tahan sellest informatsioonist lahti saada. Ma ei taha olla enam ainuke, kes seda teab.»
«Okei.»
«Mis mõttes okei?»
«Ma tulen – kui mul õnnestub kuskilt takso saada.»
Frans andis talle aadressi ja vajutas telefoni kinni, helistas siis professor Steven Warburtonile Los Angeleses ning rääkis temaga krüptitud liinil keskendunult ja intensiivselt paar-kolmkümmend minutit. Siis pani ta teksapüksid jalga ja musta kašmiirsviitri selga ning otsis välja pudeli Amaronet, juhuks kui Mikael Blomkvist tahab midagi juua. Aga ta ei jõudnud ukseavast kaugemale. Ta võpatas
hirmunult.
Tundus, et ta nägi liikumist, miski vilksatas mööda, ning närviliselt vaatas ta paadisilla ja mere poole. Ent ta ei näinud rohkem midagi. Sama inimtühi, tormi meelevallas maastik mis varemgi, ja ta pani mulje oma närvilise meeleseisundi arvele, või vähemalt püüdis seda teha. Siis lahkus ta magamistoast ja möödus ülemisele korrusele minnes suurest aknast. Ent siis tabas teda taas rahutus ja ta pööras kiiresti ringi, silmates seekord naabrite Cedervallide maja juures tõepoolest mingit liikumist.
Üks kuju vilksatas puude varjus, ja ehkki Frans ei näinud meest kuigi kaua, märkas ta ometi, et see oli tugeva kehaehitusega, seljakoti ja tumedate riietega. Mees jooksis küürutades ja miski tema liikumises jättis professionaalse mulje, justkui oleks ta jooksnud niimoodi juba palju kordi varemgi, võib-olla mõnes ammuses sõjas. Selles oli midagi tõhusat ja vilunut, mis Fransil seostus filmide ja hirmuga, ja võib-olla kulus sellepärast mõni hetk, enne kui ta võttis taskust oma mobiiltelefoni ja püüdis aru saada, milline number kõneloendis kuulub väljas valvavatele politseinikele.
Ta ei olnud neid oma kontaktidesse kirjutanud, vaid lihtsalt neile tagasi helistanud, et number salvestuks, ja nüüd muutus ta ebakindlaks. Milline on nende number? Ta ei teadnud, ja väriseva käega püüdis ta valida ühte, mis tema arvates oleks pidanud õige olema. Algul ei vastanud keegi. Kolme, nelja, viie kutsuva signaali järel kostis hingeldav hääl:
«Blom kuuleb, mis toimub?»
«Ma nägin naabrite maja juures puude varjus jooksvat meest. Ma ei tea, kus ta praegu on. Aga võimalik, et ta on üleval tee peal, teie juures.»
«Hästi, vaatame järele.»
«Ta tundus ...» jätkas Frans.
«Mida?»
«Ma ei tea, kiiresti liikuvat.»
DAN FLINCK JA Peter Blom istusid politseiautos ja rääkisid oma noorest kolleegist Anna Berzeliusest ning tema tagumiku suurusest. Peter ja Dan olid mõlemad värskelt lahutatud.
Nende lahutused olid alguses üsna traumaatilised. Mõlemal olid väikesed lapsed ja pettunud naised, ning ämmad-äiad, kes erinevas sõnastuses olid nimetanud neid vastutustundetuteks sitapeadeks. Kuid kui olukord rahunes ja nad said oma laste üle jagatud hooldusõiguse ning uued, ehkki tagasihoidlikud kodud, jõudsid mõlemad ühele ja samale järeldusele: nad olid poissmeheelust puudust tundnud, ja viimasel ajal elasid nad lapsevabadel nädalatel täiel rinnal ja arutasid hiljem, täpselt nagu teismelistena, omavahel läbi kõik järjekordse pidutsemise üksikasjad ja põhjalikult üle vaadatud naised, arvustades peensusteni nende kehavorme ja oskusi voodis. Ent seekord ei jõudnud nad Anna Berzeliuse taguotsa nii põhjalikult lahata, kui nad oleksid soovinud.
Peteri mobiil helises ja mõlemad võpatasid, esiteks sellepärast, et Peter oli pannud telefonile uue helina, «Satisfactioni» üsna ekstreemse variandi, kuid peamiselt muidugi sellepärast, et öö ja torm ning inimtühi ümbrus tekitasid kõhedust. Lisaks oli Peteril telefon püksitaskus ja kuna püksid olid kitsad – peolooma elu oli kõhu kasvama pannud –, kulus aega, enne kui ta selle kätte sai. Kui ta kõne lõpetas, oli ta ilme murelik.
«Mis on?» küsis Dan.
«Balder nägi ühte meest, kuuldavasti liikus ta kiiresti.»
«Kus?»
«Naabermaja kõrval puude juures. Aga arvatavasti on kutt teel ülespoole, meie suunas.»
Peter ja Dan tulid autost välja, pakane lõi taas hinge kinni. Nad olid selle pika õhtu ja öö jooksul mitu korda väljas käinud. Ent siiani polnud külm veel kordagi üdini tunginud, ja silmapilguks seisid nad lihtsalt ja vahtisid külmast kohmetult paremale ja vasakule. Siis võttis pikem neist – Peter – juhtimise enda kätte ja käskis Danil jääda sinnasamasse tee peale seisma, ise läheb ta aga alla randa.
Väike nõlv laskus puust aia ja hiljuti istutatud noorte puude vahelt allapoole. Lund oli palju, tee libe, ja allpool paistis meri, Peteri meelest oli see Baggensfjärden, ja tegelikult oli kummaline, et vesi polnud jäätunud. Võib-olla oli lainetus selleks liiga kõrge. Torm oli hullumeelne ja Peter kirus nii seda kui ka unepuudust tekitavat öist vahetust. Ometigi püüdis ta oma tööd teha, paraku mitte küll kuigi innukalt.
Ta kuulatas hääli ja vaatas ringi, esialgu ei torganud talle midagi silma. Samas oli ümberringi muidugi pime. Paadisilla juures põles üksik latern, ja ta läks allapoole, möödudes hallist või rohelisest aiatoolist, mille torm oli siia toonud, ja järgmisel silmapilgul nägi ta läbi suure klaasakna Frans Balderit.
Balder seisis akendest kaugemal ja oli kuidagi kramplikult suure voodi kohale kummardunud. Võib-olla seadis ta tekki paremini, seda oli nii kaugelt raske öelda. Tundus, et ta on hõivatud mingi väikese detailiga voodi juures, ja Peter poleks pidanud sellele tähelepanu pöörama. Ta peaks hoopis krundi üle vaatama. Ometigi oli Balderi kehahoiakus midagi, mis tema tähelepanu köitis, ja ta kaotas sekundiks või kaheks valvsuse. Siis toodi ta reaalsusse tagasi.
Tal tekkis jäine tunne, et keegi vaatab teda, kiiresti pööras ta ringi ja libistas pilgu üle ümbritseva maastiku. Kuid ta ei näinud midagi, vähemalt alguses, ja ta hakkas juba rahunema, kui märkas korraga kahte asja – kiiret liikumist metalselt läikivate prügitünnide juures aia ääres ja auto häält ülevalt tee pealt. Auto peatus ja uks tehti lahti. Iseenesest polnud kummaski midagi imelikku. Prügitünnide juures võis liikuda mõni loom, ja loomulikult võis siia ka hilisel öötunnil autosid tulla. Ometigi tõmbus Peteri keha äärmuseni pingule ja silmapilguks seisis ta lihtsalt paigal, oskamata kuidagi reageerida. Siis kostis Dani hääl:
«Keegi tuleb!»
Peter ei liigutanud ennast. Ta tundis, et teda jälgitakse, peaaegu alateadlikult puudutas ta puusal olevat teenistusrelva ja mõtles järsku oma ema ja eksnaise ja laste peale, justkui oleks teoksil midagi tõsist. Aga selle koha peal tema mõtted katkesid. Dan hakkas uuesti karjuma, seekord meeleheitliku tooniga:
«Politsei! No kurat, jää seisma nüüd!» ja siis jooksis Peter üles tee poole, ehkki kõhkles selle valiku õigsuses. Ta ei saanud kuidagi lahti tundest, et prügitünnide juures liikus midagi ähvardavat ja ebameeldivat. Kuid kui kolleeg niimoodi karjub, siis ei ole valikut, ja sisimas tundis ta kergendust. Tal oli olnud suurem hirm, kui ta tunnistada julges, ning seepärast tormas ta minema ja jõudis komistades üles tee peale.
Eemal ajas Dan taga taaruvat laiaõlgset meest, kes oli liiga õhukeselt riides, ja ehkki Peter mõtles, et seda kuju ei saa küll kuidagi kiiresti liikuvaks tüübiks nimetada, jooksis ta järele, ja peagi said nad postkastide juures, kogu etendust mõnevõrra valgustava väikese laterna all mehe kraavipervele pikali.
«Kes, kurat, sa oled?» röögatas Dan üllatavalt agressiivselt – võib-olla oli ka temal hirm olnud – ja samal hetkel vaatas mees segaselt ning hirmunult nende poole.
Mütsi mehel ei olnud, habemetüügas ja juuksed olid härmas, oli näha, et ta külmetas ja tema enesetunne on räbal. Ent tema näos oli midagi väga tuttavat.
Peter arvas silmapilguks, et nad on kätte saanud tuntud ja tagaotsitud kurjategija, ning tundis isegi natuke uhkust.
FRANS BALDER LÄKS tagasi magamistuppa ja pani teki Augustile korralikult ümber, võib-olla selleks, et teda tekiga varjata, kui midagi peaks juhtuma. Siis tuli talle arutu mõte, mis oli välja kasvanud äsja kogetud hirmust ja mida jutuajamine Steven Warburtoniga oli veelgi süvendanud, ning mille ta algul oli kõrvale heitnud kui mõttetu rumaluse, mis võib pähe tulla üksnes keset ööd, kui aju on ärevusest ja hirmust ähmastunud.
Siis aimas ta, et mõte pole sugugi uus, vastupidi – see on küpsenud USA-s veedetud lõputute unetute ööde jooksul, ja sellepärast võttis ta välja oma sülearvuti, isikliku väikese superarvuti, mis oli piisava võimsuse saavutamiseks ühendatud terve rea teiste masinatega, ja oma tehisintellektiprogrammi, millele ta oli pühendanud kogu oma elu, ja siis ... arusaamatu, kas pole?
Ta ei mõelnud seda õieti läbigi. Ta lihtsalt kustutas faili ja kogu varundatud info, tundes end nagu kuri vaim, kes kelleltki elu võtab, ja võib-olla just seda ta praegu teebki. Keegi ei tea, isegi mitte tema ise, ja natuke aega ta lihtsalt istus ja mõtles, kas peaks kahetsuse ja süümepiinade all murduma. Mõne nupuvajutusega oli tema elutöö kadunud.
Ent selle asemel muutus ta hoopis rahulikumaks, justkui oleks ta nüüd ennast vähemalt ühes punktis kaitsta suutnud, tõusis seejärel püsti ja vaatas läbi akna uuesti öist tormi. Sel hetkel helises telefon.
See oli Dan Flinck, üks politseinikest.
«Tahtsin ainult öelda, et võtsime selle inimese kinni, keda te nägite,» ütles politseinik. «Ühesõnaga nüüd võite rahulik olla. Olukord on meie kontrolli all.»
«Kelle te kinni võtsite?» küsis Frans.
«Ma ei oska seda öelda. Ta on väga purjus ja me peame ta maha rahustama. Tahtsin seda teile teatada. Me helistame uuesti.»
Frans pani telefoni öökapile sülearvuti kõrvale ja püüdis ennast õnnitleda. Mees on kinni võetud, tema teadustöö ei saa valedesse kätesse sattuda. Ometigi ei rahustanud see teda kuigivõrd. Algul ei saanud ta aru, miks. Siis taipas ta, et jutt purjus mehest ei klapi. See, kes puude vahel jooksis, oli küll kõike muud kui purjus.
KULUS MÕNI MINUT, enne kui Peter Blom aru sai, et nad ei olnud kätte saanud kuulsat ja tagaotsitavat kurjategijat, vaid Lasse Westmani, kes oli küll sageli seriaalides pätti ja palgamõrvarit mänginud, kuid keda vaevalt politseiga taga otsiti, ja sellele arusaamisele jõudmine ei rahustanud Peterit raasugi. Ta tajus, et puude vahelt ja prügitünnide juurest lahkumine oli viga, lisaks taipas ta kohe, et äsjasest vahejuhtumist võib tõusta skandaal, mis toob kaasa kriiskavad pealkirjad ajalehtedes.
Ta teadis Lasse Westmanist niipalju, et see, mida mees teeb, jõuab sageli õhtulehtedesse, ja silmaga oli näha, et näitleja oli üsnagi rahulolematu.
Ta ähkis ja vandus ning üritas püsti tõusta, ja Peter püüdis aru saada, mida mehel keset ööd siia asja võis olla.
«Kas sa elad siin?» küsis ta.
«Mina ei pea sulle sittagi seletama!» kähvas Lasse Westman, ja siis pöördus Peter Dani poole, et teada saada, kuidas kogu draama algas.
Ent Dan seisis juba natuke eemal ja rääkis telefoniga, nähtavasti Balderiga. Ju ta tahtis ennast heast küljest näidata ja teatada, et nad on kahtlustatava kinni võtnud, kui see nüüd ikka oli kahtlustatav.
«Kas sina hiilisid professor Balderi aias?» jätkas Peter.
«Kas sa ei kuulnud, mis ma ütlesin? Ma ei räägi teile sittagi. Mida kuradit, ma kõnnin täiesti rahumeelselt mööda tänavat, siis tuleb see segane ja hakkab püstoliga vehkima. Üle mõistuse! Kas te teate, kes ma olen?»
«Ma tean, kes sa oled, ja kui me oleme valesti käitunud, siis palun vabandust. Meil avaneb kindlasti võimalus sellest edaspidigi rääkida. Aga hetkel on meil siin väga pingeline olukord ja ma nõuan, et sa räägiksid kohe nüüdsama, mis sul professor Balderiga pistmist on, ei, ei, ära püüa nüüd minema hiilida!»
Lasse Westman oli lõpuks püsti saanud ega püüdnud sugugi minema hiilida. Tal oli lihtsalt raskusi tasakaalu hoidmisega, ta köhatas veidi melodramaatiliselt ja sülitas õhku. Süljelärakas ei jõudnud kuigi kaugele, vaid lendas tagasi nagu rakett ja külmus mehe põse külge kinni.
«Tead, mis?» ütles ta ja pühkis nägu.
«Ei.»
«Mina ei ole selles loos kaabakas.»
Peter vaatas murelikult mere ja puudeallee poole ning mõtles taas, mida ta seal oli näinud. Ometigi jäi ta oma kohale, absurdne olukord naelutas ta paigale.
«Kes siis on?» küsis ta.
«Balder.»
«Miks?»
«Ta võttis mu pruudi käest poja ära.»
«Miks ta seda oleks pidanud tegema?»
«Mida sa kurat seda minult küsid? Küsi selle arvutigeeniuse käest! Sellel tüübil pole mitte mingit õigust poissi endale võtta,» ütles Lasse Westman ja kobas justkui midagi otsides oma mantli põuetaskut.
«Tema majas ei ole ühtegi last,» ütles Peter.
«No kurat, muidugi on»
«Kas tõesti»
«Tõesti»
«Ah et sa kavatsesid keset ööd siia tulla, täis nagu pinal, ja lapse ära viia?» jätkas Peter ja hakkas just veel midagi salvavat ütlema, kui teda katkestas mingi heli, nõrk klirin, mis kostis alt ranna poolt.
«Mis see oli?» küsis ta.
«Mis asi?» vastas Dan, kes seisis nüüd taas tema kõrval ega kuulnud nähtavasti midagi, ja tõsi – heli polnud eriti tugev, vähemalt siia kostis see nõrgalt.
Peterile ajas see aga külmavärinad peal ja talle meenus ebamugavustunne all puude ja prügitünnide juures, ta tahtis juba hakata tagasi minema, et järele vaadata, mis juhtus, kuid lõi taas kõhklema. Võib-olla oli tal hirm, või oli ta lihtsalt otsustusvõimetu kobakäpp, raske öelda. Aga ta vaatas rahutult ringi ja kuulis siis veel ühe läheneva auto häält.
Takso sõitis neist mööda ja peatus Frans Balderi värava ees, see andis Peterile ettekäände tee peale jääda, ja kuni klient taksos arvet maksis, heitis ta uuesti rahutu pilgu ranna poole, talle tundus, et sealt kostis veel mingi heli, mis samuti sugugi rahustavalt ei mõjunud.
Aga ta polnud kindel, ja nüüd tehti autouks lahti ning välja astus mees, kelles Peter pärast hetkelist segadust tundis ära ajakirjanik Mikael Blomkvisti, ja mille kuradi pärast peavad kõik kuulsused keset ööd just nimelt sellel tänaval tunglema?
____
27. augustil ilmub korraga 26 kirjastaja väljaandel David Lagercrantzi kriminaalromaan «See, mis ei tapa», mille tegevustikku on kuni ilmumiseni range saladuskatte all hoitud. Avaldame sellest katkendi.
Tegemist on järjega Stieg Larssoni ülipopulaarsele Milleniumi-triloogiale ja selle annavad korraga välja 26 kirjastajat üle maailma. Väljaande kogutiraaž on 2,7 miljonit eksemplari. Eestis toob selle lugejateni kirjastus Varrak.
Romaani «See, mis ei tapa» autor David Lagercrantz on tuntud rootsi kirjanik ja ajakirjanik. Raamatu loomisel olid Lagercrantzil vabad käed, Larssonist maha jäänud käsikirja ta kasutanud ei ole. Peategelasteks on eelmistest raamatutest tuttavad Lisbeth Salander ja Mikael Blomkvist, ent lisandub ka uusi tegelasi: häbelik informaatikaprofessor Frans Balder, tema 8-aastane autistist poeg ja paljud teised.
Tänavu möödub kümme aastat Stieg Larssoni triloogia esimese raamatu «Lohetätoveeringuga tüdruk» (2005, eesti keeles 2009) ilmumisest. Sellele järgnesid «Tüdruk, kes mängis tulega» (2006, eesti keeles 2009) ja «Purustatud õhuloss» (2006, eesti keeles 2010). Triloogiat on praeguseks üle terve maailma müüdud enam kui 80 miljoni eksemplari, Eestis ligi 30 tuhat eksemplari. Lisaks on selle põhjal valminud mängufilmid nii Rootsis kui ka USAs.
SEE, MIS EI TAPA
David Lagercrantz
Rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp
Toimetanud Kadi-Riin Haasma
Kujundanud Britt Urbla-Keller
456 lk, kõva köide
Ajakirjal Millennium on nüüd uued omanikud ja kurjad keeled räägivad, et Mikael Blomkvist on ajale jalgu jäänud ning ta kaalub koguni elukutsevahetust. Lisbeth Salander on aga rahutu ja osaleb pealtnäha põhjuseta häkkerirünnakus, võttes seejuures riske, mida ta tavaliselt hoolikalt väldib. See ei ole sugugi tema moodi.
Ühel hilisõhtul helistab Blomkvistile Frans Balder, tehisintellekti uurimise juhtiv teadlane. Balder ütleb, et tal on Ameerika luureteenistust puudutavat infot, mis võib muuta kogu maailma. Lisaks räägib ta oma kokkupuutest noore superhäkkeriga, kellel on teatud sarnasusi Blomkvistile hästi tuntud naisega... Mikael Blomkvistil tekib lootus kirjutada pommartikkel, mida niihästi tema kui ka Millennium hädasti vajavad. Lisbeth Salanderil on aga, nagu tavaliselt, omad plaanid.
Raamatusarja koduleht: http://millennium.ee
David Lagercrantz
Stieg Larssoni Millenniumi-triloogia
«See, mis ei tapa» (Det som inte dödar oss)