Viljandisse jõudnud Karlssonil sõidab katus endiselt

Iga põngerjas teab kindlalt, et Karlsson oli päriselt olemas – mingite tädikeste jutt üksindust tundva Väikevenna kujutletavast kaaslasest ei ole kunagi vett pidanud ega pea nüüdki. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Ugala teatri hoogne lastelavastus «Karlsson katuselt» pakub õrnas eas sihtgrupile kõvasti nalja, muusikat, tantsu, tubli annuse kaelamurdvat akrobaatikat ning parajas koguses kõva pauku – ühesõnaga kõike seda, mis pisikese möllu- ja mürtsuhimulise teatrisõbra elamuse täiuslikkusele lähemale viib.

Tuleb tunnistada, et maailma ühe parima lastekirjaniku Astrid Lindgreni loodud kümnetest suurepärastest tegelaskujudest on egotsentriline Karls­son kahtlemata see, keda lapsevanemad tegelikult kõige vähem oma pesamunale parimaks sõbraks sooviksid.

Sellegipoolest haaras Karls­son Alo Kurvitsa tempokas kehastuses publiku pihku juba oma efektse sisselennuga kusagilt lavakõrgustest. Kontakt oli loodud ja seda suudeti alal hoida etenduse lõpuni.

Karlsson kui häirivalt arrogantne, egoistlik ja puhuti lausa pahatahtlik, väga ebamäärase päritoluga veider, kohati tõtt-öelda suisa õõvastav tüüp on ometi just see tegelane, kes viimase poole sajandi jooksul on oma podiseva propelleriga kündnud kustumatud jäljed miljonite Euroopa kultuuriruumis sündinud laste kujunevasse maailmapilti.

Tõestatud headuses

Selgepiirilise, kuid ometi mõistatuseks jääva Karlssoni karakter on tänuväärne materjal ja tõestatud kaubamärk. Lapsed on väga tundlik ja terane publik ning erinevalt täiskasvanud teatrikülastajast ei jäta nad oma pettumust kohe häälekalt väljendamata.

Lastelavastuse kui väga pretensioonika žanri puhul tuleb kas just ise lapseks muutuda, kuid oskus sisse elada mudilase mõttemaailma on lavastajale absoluutselt hädavajalik. Kalju Komissarovil on see kadestamisväärne oskus kindlasti olemas.

Alo Kurvits Karlssonina on muidugi täistabamus. Füüsiliselt ja kindlasti ka vaimselt kurnav roll pole kergete killast ning libastumisi siin lubada ei saa. Hüperaktiivne Karlsson rahmeldab ringi, hüppab ja kargab väsimatult ning teeb õnnestunult kõike seda, mida üks klassikaline Karlsson tegema peabki.

Anarhistlik Karlsson asub maailmavaatelt väljaspool seadusi. Tema alistumatus konventsioonidele väljendub ka kehtivate füüsikaseaduste sundimatus eiramises ning selle tõestuseks on imetabane lendamisvõime.
Kui paljud tehnikahuvidega põngerjad on nagu minagi murdnud omal ajal pisikest peakest selle põletava probleemi üle, kus pagana kohas ometi asub Karlssoni propelleri mootor?

Ehk on mõnevõrra nihkes piirid ka põhjuseks, miks oma lapsepõlvest on meeles, et Karls­soni roll usaldati toona millegipärast naisnäitlejatele.

Propelleriga lindprii

Ümberpööratud rollijaotus oli ka sedakorda traditsioonitruu: tagasihoidlikku Väikevenda kehastas esietenduses toredasti hoopis väikeõde Haldi Välimäe ja veenva Majasokuna purjetas publiku rõõmuks mööda lava vahvalt ringi efektse oranži juuksekrunniga Aarne Soro.

Nutikas ja detailirohkes lavakujunduses kasutati taas üle hulga aja ära kõiki Ugala pöördlava võimalusi ning katustel turnivatel Tanel Ingi ja Andres Tabuni kehastatud koloriitsetel kurikaeltel Fillel ja Rullel alles andis end kinni hoida.

Igal juhul on praegustes lastevanemates ja pedagoogides kindel ning asendamatu koht sellel boheemlikul, ent ometi Stockholmi kesklinnas pent­house’is elaval propellerdatud sellil ning sealt läheb põlvkondade järjepidevus juba loogilist rada pidi Ugala kõigi eelduste kohaselt menukiks saava versiooni toel edasi.

Uus lavastus
Astrid Lindgreni tuntud lasteraamatu on dramatiseerinud rootsi näitleja, lavastaja ja dramaturg Mats Huddén
Lavastaja: Kalju Komissarov
Mängivad: Alo Kurvits, Haldi Välimäe või Richard Särk, Carita Vaikjärv, Janek Vadi, Klaudia Tiitsmaa, Aame Soro, Kristian Põldma, Artur Linnus, Liisa-Maria Komissarov või Grete Rahnel, Tanel Ingi, Andres Tabun, Sander Pettai või Erki Laanemäe
Kunstnik: Krista Tool
Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov
Liikumisjuht: Mall Noormets
Esietendus 21. oktoobril Ugalas