iDeal kampaania

Kuidas maalida seda, mida me ei näe?

Enno Halleki fraktaalid.

FOTO: Jaanus Heinla

Enno Halleki looming on meie vaatajale tuttav juba paarkümmend aastat – selle väliseesti kunstniku esimene personaalnäitus Eestis oli 1990. aastal Kadrioru kunstimuuseumis, millele järgnes samal kümnendil veel kaks, lisaks ülesastumine mõne aasta tagusel Haapsalu kunstiüritusel «Kultuurikatapuldid».


Meie kunstiringkonnis teati Hallekit ja ta loomingut muidugi palju varem. Juba aastal 1965 kirjutas Ilmar Malin «Kunstikirjas Rootsist» tunnustavalt Halleki maalidest, ja ega ta eksinudki – kunstnikuna on Hallek aastakümneid tuntud suurepärase maalija ja koloristina.

Hallek on ilmselt nimekaim Eestist pärit kunstnik Rootsis, tema panus Põhjamaade popkunsti ja kontseptualismi arengusse on arvestatav. 1931. aastal Rohukülas sündinud Hallek põgenes perega 1943. aastal Rootsi, kus õppis 1953–1958 Kuninglikus Kunstiakadeemias ja oli hiljem (1981–1991) samas ka maaliprofessor.  

Pidevas muutumises tööd

Näitusel «Fraktaalne abielu varjuga» eksponeerib Hallek meetrise diameetriga ringikujulisi moodulmaale, mida ta ise nimetab fraktaalideks. Lähemalt vaadates võib neilt leida korduvaid struktuure. Eksponeeritud tööde eripära seisneb ehk selles, et need moodustavad pidevalt muutuvaid installatsioone – ühel näitusel on need kombineeritud ühtmoodi, teisel jälle teisiti.

Ilmselt seetõttu pole põhjust nende valmimist ka dateerida, kuna igal näitusel sünnivad need uuesti. Moodulite ümberkujundamisse võib julgelt sekkuda vaatajagi, luues näiteks «oma päikeseloojangu». Läbivaks motiiviks paistabki olevat loojang (aga ka vikerkaar): lisaks kunstihoone galeriis välja pandud töödele («Kaasaskantav päikeseloojang Kandinskyle», «Kaasaskantav päikeseloojang osooniauguga») on Kumu pagulaskunsti näitusel eksponeeritud aastate vältel valminud suur, paljudest moodulitest koosnev «Kaasaskantav päikeseloojang».

Äratuntavalt võib öelda, et värvil on neis töödes oluline tähendus, aga milline täpselt on selle toime, ei ole selgelt hoomatav. Või nagu Hallek ise on ütelnud: «Ma olen pool sajandit maalinud vikerkaari ja päikeseloojanguid, kuid mis on vikerkaare taga?»

Maalib teooriat

Kuraator Harry Liivrand sõnastab näituse püüdeid nii: «Hallek on võtnud ülesandeks tegelda küsimusega, kuidas visualiseerida seda, mida me ei näe ehk maalida teooriat. Meetodiks lego põhimõte, recycling ja eksperimenteerimine, seisneb 1990. aastal alguse saanud kujundisüsteem lõpututes fraktaalide kombinatsioonides, permanentsetes tööde komponentide asendamistes, ülemaalimistes ning vastloodud sümmeetriliste ehk ideaalsete kompositsioonide peatses lahtimonteerimises ja uute, ebasümmeetriliste konfiguratsioonide kombineerimises.»  

Tulemus on professionaalne ja veenev. Iseasi muidugi, kuidas see kedagi puudutab: paljudel puhkudel teevad Halleki tööd seda vaatajale endalegi ootamatult ja üllatavalt. Aga eks selles hea kunsti võlu olegi.

Näitus
Enno Hallek
«Fraktaalne abielu varjuga»
Tallinna Kunstihoone galeriis
7. novembrini

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles