Eesti raamatupoode vallutab uus lastesari

Angie Sage: «Septimus Heap» Foto: Pegasus

Neljapäeval kohtub Tallinnas lugejatega inglise kirjanik Angie Sage, kellelt äsja ilmus eesti keeles «Septimus Heapi» seitsmeraamatulise sarja esimene osa «Wõlukunst». Sari on tõlgitud juba 32 keelde ja selle raamatuid on müüdud rohkem kui 32 miljonit.

Sage on sündinud 1952. aastal Londonis. Tema isa töötas kirjastuses ja tõi koju kaasa suurepäraseid praakraamatuid, kus olid teksti vahel kaunid valged lehed – need täitis tulevane kirjanik piltide ja lugudega. Sage on noortele kirjutanud umbes tosin raamatut ja nii mõnegi ka illustreerinud.

Sage’i populaarne raamatusari räägib Septimus Heapist, seitsmenda poja seitsmendast pojast, kes kaob oma sünniööl, kui ämmaemand on ta surnuks tunnistanud. Selsamal ööl leiab Septimuse isa Silas Heap lumest tekki mähitud lapse – kannikesekarva silmadega vastsündinud tüdrukukese.

Heapid võtavad tüdruku enda juurde, panevad talle nimeks Jenna ja kasvatavad teda nagu oma last. Aga kes on see müstiline väike tüdruk ja mis juhtus tegelikult nende armastatud poja Septimusega? Kümme aastat hiljem selgub, et sündmused ei olnud sugugi juhuslikud.

Angie Sage, kes on Septimus Heap ja kuidas ta sündis?

Nagu kõik minu tegelased, ilmus ka Septimus Heap välja eikusagilt, ja niipea kui ta olemas oli, oli mul temast teada kõik. Septimus ja Jenna on need kaks, keda ma kõige kauem teadnud olen. Ma olen nende peale aastate jooksul väga palju mõtelnud.

Loss, Raba, Mets, Sadam – kõik need kohad tunduvad väga tõelised olevat. Kas need on kuidagi pärismaailmaga seotud?

Nendega on sama lugu, mis mu tegelastegagi. Mul on tunne, et ma tunnen neid. Ma võin jalutada läbi Lossi, üle põllumaa, kõlumaa, karjamaa ja piirimägede ja seda kõike enda ümber näha. Loomulikult ei ole need päriselt olemas, aga minu jaoks tunduvad nad tõelised.

Osa on saanud kindlasti mõjutusi Cornwallist, kus ma elasin, kui neid raamatuid kirjutama hakkasin, aga seda pigem atmosfääri kui ülesehituse poolest. Sireenisaar on mõnevõrra seotud Cornwalli ranniku ääres asuva Scilly saarega.

Romaani lugedes jääb mulje, et kõik tegelased on otsekui elust võetud, väga loomulikud.

See on ju suurepärane! Minu raamatute keskmes on kindlasti tegelased, mitte sündmustik. Tegelased ütlevad ette, mis järgmisena juhtub. Ma võin lasta neil kasvada ja omal loomulikul moel edasi areneda.

Kuidas te iseloomustaksite perekond Heapi?

Nad on kaootilised, andekad, ent mitte ambitsioonikad, usaldavad üksteist jäägitult ja neile ei meeldi, kui neile öeldakse, mida tegema peavad. Tegelikult pole Heapidele üldse mõtet mingeid käske jagada, ja kui keegi seda teeb, on neil kalduvus täpselt vastupidi toimetada.

Ma arvan, et nad on suuremeelsed, aeg-ajalt võib-olla natuke kangekaelsed ja mõnel neist, nimesid nimetamata, on kerge kalduvus laiskusele. Aga nad on toredad inimesed, sellised, kellega võib julgelt üksikule saarele lõksu jääda.

Mida perekond Septimuse jaoks tähendab?

Septimus ei suuda ikka veel uskuda, et tal on perekond. Aga teda hirmutab mõte, et ta võinuks mitte kunagi seda leida. Esimeses raamatus tegutseb ta ikka veel perekonnast eraldi, aga ta saab juba aru, et kui ta neid vajab, on nad tema jaoks alati olemas.

«Septimus Heapi» romaane saab olema seitse. Kas sellega saab nende tegelaste elu otsa?

Jah, seitsmenda romaaniga jõuab põhiseeria lõpule. Hüvasti on küll keeruline jätta, aga seitse on Septimuse jaoks õige number. Ma tahaksin pärast küll veel paar lühemat eraldiseisvat raamatut kirjutada. Minna ajas näiteks kümmekond aastat edasi ja teada saada, mida nad teevad. Aga see ei kuulu enam põhiseeria juurde.

On teil juba järgmise seeria mõtteid?

Veel mitte. Olen alles väga kindlalt Septimuse maailmas kinni. Ehkki kusagil juba kumab väike lugu Bodmini nõmmel elavatest lastest… Elame, näeme!

«Septimus Heapi» septoloogias on võlurid, võlurite kool, lohed ja üks äärmiselt õel ja kuri… võlur. See on kindlasti tekitanud võrdluse «Harry Potteri» romaanidega. Kuidas need kaks teineteisest erinevad?

Seda tuleks küsida kelleltki, kes on kõik «Harry Potteri» raamatud läbi lugenud! Mina lugesin läbi kaks esimest «Harry Potterit» – olin uudishimulik ja tahtsin teada, milline on J. K. Rowlingi kirjutamise stiil. Küllap põhineb minugi lugu neilsamadel arhetüüpidel, millel «Harry Potter», aga kasutan neid natuke teisel viisil. Selle järgi, mida ma lugesin, võin vaid öelda, et «Septimus Heap» ei põhine koolielul ja muidugi ei toimu sündmused kaasajal. Arvan, et seal ei olegi nii palju sarnasusi nagu esmapilgul tundub. Ma loodan väga, et «Septimus Heap» on niisama hea lugemine!

Mis raamatut te viimati lugesite?

Loen parasjagu Samuel Pepysi päevikut ja olen 8. raamatu juures, aastas 1667. See on ääretult kaasakiskuv, nagu läheks ajas tagasi, nii et viimane raamat, mida ma lugesin, oli 7. raamat ehk aasta 1666. Loen siit-sealt ka Peter Ack­roydi «Arthuri surma», aga see pole nii tore, kui need kuningas Arthuri legendid, mida ma lapsena lugesin.

Kui ma kõigest sellest ära tüdinen, loen Somerset Maughami jutte, nii et parasjagu loen jupikesi siit ja sealt ja otsin väga head romaani, millesse pea ees sukelduda.

Angie Sage jagab autogramme neljapäeval kell 16 Eesti Lastekirjanduse Keskuses ja kell 17.30 Solarise keskuse Apollo raamatupoes

Raamat
Angie Sage
«Wõlukunst»
«Septimus Heapi» esimene raamat
Tõlkija Merlin Laansoo
Pegasus, 2010