Postimees käis Eesti draamateatris kaameraga seal, kuhu teatrikülastajat kunagi ei lasta. Sealhulgas isegi ühes kohas, kus 95 protsenti teatri töötajatest pole kunagi sattunud. Teed juhatas ja lugusid jutustas draamateatri kommunikatsioonijuht Tanel Tomson.
Panoraampildi vaatamiseks klõpsa hiirega ja lohista ringi!
Alustame seiklust teiselt korruselt, kus naisnäitlejate garderoobide kõrval on üks väike mustast plekist uks, paras päkapikkudele.
/nginx/o/2015/09/17/4499415t1he068.jpg)
Uksest läbi pugedes jõuame kitsale keerdtrepile, mis viib üheksa korrust üles, teatri kõige kõrgemale tasandile. See trepp on muutumatuna olnud selline 1910. aastast, kui «Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia». Seda treppi kasutavad lavatöölised ja elektrikud, kuid mitte näitlejad, mitte vähemalt tänapäeval. Näiteks krinoliiniga kostüümis siit kuidagi läbi ei mahu.
Üheksa korrust vabalangemist!
/nginx/o/2015/09/17/4499417t1h03a1.jpg)
Tõusu tipus jõuame lava kohale, nn nöörpööningule. Metallrestist põrand asub 30 meetri kõrgusel teatri suure lava kohal ja vaade võtab kõhu alt kõhedaks. Siia ei lasta inimesi, kellel on midagi käes või taskus (ajakirjanik vaatab murelikult oma diktofoni). Kord juhtunud nii, et töömehel libises käest kruvikeeraja, langes lavale ja veel neli sentimeetrit lava sisse.
/nginx/o/2015/09/17/4499475t1hc7bf.jpg)
«See oli polt!» kommenteerib pealavameister Mikk Lagemaa 30 meetrit allpoolt. Kõneleme täiesti tavalisel vestlustugevusel, ometi on nii ülal kui all kõik suurepäraselt kuulda. Lõpuks jõutakse kokkuleppele, et langenud on nii kruvikeeraja kui polt, aga sügavale lavalaudadesse tungisid nad mõlemad.
Nöörpööningul on kaheksa võimsat elektrivintsi, mis liigutavad valgustussildu ja muud raskemat lavatehnikat. Üks korralik prožektor kaalub 15 kilo, aga ühe valgussilla peal on neid 30-40.
Post from RICOH THETA. - Spherical Image - RICOH THETA
Nöörpööningust saab veel kõrgemale ronida. Enam siin teatris taevale lähemale ei pääse. Tomsoni sõnul on aegade algusest seda seestpoolt näinud vaid viis protsenti teatri töötajatest. Praegu teeb see dekoratiivne tornike lisatööd ventilatsioonikorstnana. Need on autentsed 1910. aasta voodrilauad autentse tuvisõnnikuga!
/nginx/o/2015/09/17/4499479t1h5ae4.jpg)
/nginx/o/2015/09/17/4499481t1h5791.jpg)
Nöörpööningu aknaluugid on tavaliselt kõvasti kinni, aga Tomson lubab fotograaf Sandril sealt poolest kerest välja ronida, et saaksime Tallinna teile uue nurga alt näidata.
Post from RICOH THETA. - Spherical Image - RICOH THETA
Post from RICOH THETA. - Spherical Image - RICOH THETA
Ja nüüd 30 meetrit allpool, maale lähemal. Suurel laval on parasjagu draamateatri menukomöödia «Viimasel minutil» dekoratsioonid. Lavalt vaadates paistab suur saal tegelikult üsna väike, ka teine rõdu on kui käeulatuses. Kui Tomson fotograafi rõõmuks saalitulesid süütama läheb, võtab reporter korraks sisse «olla-või-mitte-olla» poosi ja häbeneb kohe. Ehk keegi ei näinud.
Post from RICOH THETA. - Spherical Image - RICOH THETA
Saali ehitus on selline, et sosin laval on ideaalselt kuuldav ka teisel rõdul, rõhutab Tomson. Oma kogemustest võin väita, et kui satub väga igav lavastus, siis summutab selle sosina mitte saali akustika, vaid parteri toolide kräuksumine.
Lavalt laskume lava alla, nii-öelda teatri põhja. Lavaaluse ruumi põrandat katab betoon ja sealt edasi on vaid kodumaa.
Post from RICOH THETA. - Spherical Image - RICOH THETA
Seega kõneväärt kelder siin puudub, kuid lisaks pöördlavale on olemas veel üks asi, mis peale draamateatri on Tallinnas vaid Estonias: see on orkestriauk.
Neljal massiivsel spiraalkanduril seisvat platvormi saab tigutõstukitega tõsta ja langetada. «Meil on olnud lavastusi, kus sellele platvormile ehitatakse midagi juurde. See on eeslava osa ning kui dekoratsioon korraga vaatajate ette kerkib, on see väga imposantne. Näiteks Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi «Julias» kerkis siit majesteetliku muusika saatel võimas hoonemassiiv,» rääkis Tomson.
Post from RICOH THETA. - Spherical Image - RICOH THETA
«Tavainimesele on see TABU!» hoiatab Tomson sildi «Tegelaste tuba» juures. Vahetult suure saali kõrval asuvas ruumis ootavad paljude osalistega lavastuste, nagu «Keskmängustrateegia», «Augustikuu» või «Vennad Karamazovid» tegelased oma lavalemineku korda. Siin, nagu ka pea igal pool teatris on sisevõrguga ühendatud teler, mille erinevatelt kanalitelt näeb, mis millisel laval või proovisaalis parasjagu toimub. Klaasseina taga on suitsuruum: «Obligatoorne ruumike, kus näitlejad nii-öelda oma närvi välja pahvivad,» märgib Tomson. Ta ei oska öelda, mis siis saab, kui Euroopa Liidus igasugune nelja seina vahel suitsetamine ära keelatakse, nagu jutud käivad.
/nginx/o/2015/09/17/4499559t1h5b85.jpg)
Post from RICOH THETA. - Spherical Image - RICOH THETA
/nginx/o/2015/09/17/4499555t1h9144.jpg)
Väikese lava kõrval kolmandal korrusel on üks teine suitsuruum, mille poolkerakujuline lagi meenutab seestpoolt näiteks jurtat. Tähelepanelik vaatleja võib selle välisvormi vaadelda Georg Otsa tänava poolt. See väike koobas on kandnud väga mitmesuguseid funktsioone: piletööride ruum, joogatuba ja isegi mitteametlik peanäitejuhi kabinet. Viimane paiknes jurtas siis, kui draamateatri peanäitejuhiks oli Evald Hermaküla. Tol ajal oli see urg täiesti heakorrastamata ja kütteta. Hermakülale meeldis see eraldatuse tõttu, ta kasutas seda mõtluskambrina ja tegi isegi proove. Hermaküla istus siin lambanahkses kasukas. Asja eest, sest talvel oli siin nii külm, et hommikuks oli tee jääs.
Post from RICOH THETA. - Spherical Image - RICOH THETA
Ja lõpuks. Mis on teater ilma näitlejateta, suurte näitlejateta. Seisame garderoobiukse juures, mille juurde on kirjutatud Ain Lutsepp, Rein Oja, Lembit Ulfsak. Nende meeste tee draamateatri lavale on kõige lühem: otse üle kitsukese koridori.
/nginx/o/2015/09/17/4499557t1he693.jpg)
Post from RICOH THETA. - Spherical Image - RICOH THETA
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2014/08/28/3305437t1h74f7.jpg)