Alustame seiklust teiselt korruselt, kus naisnäitlejate garderoobide kõrval on üks väike mustast plekist uks, paras päkapikkudele.
Uksest läbi pugedes jõuame kitsale keerdtrepile, mis viib üheksa korrust üles, teatri kõige kõrgemale tasandile. See trepp on muutumatuna olnud selline 1910. aastast, kui «Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia». Seda treppi kasutavad lavatöölised ja elektrikud, kuid mitte näitlejad, mitte vähemalt tänapäeval. Näiteks krinoliiniga kostüümis siit kuidagi läbi ei mahu.
Üheksa korrust vabalangemist!
Tõusu tipus jõuame lava kohale, nn nöörpööningule. Metallrestist põrand asub 30 meetri kõrgusel teatri suure lava kohal ja vaade võtab kõhu alt kõhedaks. Siia ei lasta inimesi, kellel on midagi käes või taskus (ajakirjanik vaatab murelikult oma diktofoni). Kord juhtunud nii, et töömehel libises käest kruvikeeraja, langes lavale ja veel neli sentimeetrit lava sisse.
«See oli polt!» kommenteerib pealavameister Mikk Lagemaa 30 meetrit allpoolt. Kõneleme täiesti tavalisel vestlustugevusel, ometi on nii ülal kui all kõik suurepäraselt kuulda. Lõpuks jõutakse kokkuleppele, et langenud on nii kruvikeeraja kui polt, aga sügavale lavalaudadesse tungisid nad mõlemad.
Nöörpööningul on kaheksa võimsat elektrivintsi, mis liigutavad valgustussildu ja muud raskemat lavatehnikat. Üks korralik prožektor kaalub 15 kilo, aga ühe valgussilla peal on neid 30-40.
Nöörpööningust saab veel kõrgemale ronida. Enam siin teatris taevale lähemale ei pääse. Tomsoni sõnul on aegade algusest seda seestpoolt näinud vaid viis protsenti teatri töötajatest. Praegu teeb see dekoratiivne tornike lisatööd ventilatsioonikorstnana. Need on autentsed 1910. aasta voodrilauad autentse tuvisõnnikuga!