Kassatšekk, kas sa tšeki võtsid?

Leslie naudib oma kiiret eluratast, aga hetkel, näe, puhkab, vaatab vaatamisväärsusi.

FOTO: CJ Kask

Leslie Da Bass, passi järgi Laasner, ehkki endiselt Leslie, kõnnib kullasoontel. Ah, millise uue tähenduse ta andis sõnale «absoluutselt» kaks aastat tagasi ansambliga HU?. Tema eelmiselt sooloalbumilt teab ka veel sündimata poisipõnn ning 140-aastane memm laulu «Pisar». Ning nüüd räpivad kõik «Kassatšekki».


Äsja ilmus Leslie (36) kolmas sooloalbum «Minu kuningriik» (Postimehe AK nädala plaat läinud laupäevast). Peale «Kassatšeki», mis saab igal nädalalõpul Youtube’is mõni tuhat käiamist juurde, on sel teisigi (potentsiaalseid) hitte: «Mürgised lilled», «Dressi­bluus», «Kuradi jõulud».

Et siis mida, küsisin hitimees Leslielt, kelle 20-aastase musategevuse kontos veel bändid Pedigree, Borax, Holmes ja eelmised sooloalbumid: «Touch» (2004) ja «Nights By Open Windows» (2008).

Uuel plaadil laulad igas loos ja eesti keeles.

Eestikeelseid laule kirjutama ajendas mind HU?, sealt sain ilgelt hea impulsi. Aga HU? jaoks sai materjali liiga palju. Ja kuna mu eelmise sooloplaadi pealt «Pisar» võeti kohutavalt hästi vastu, siis mõtlesingi, et oleks aeg teha eestikeelne album.

Mõni lugu «Minu kuningriigil» on siis HU?-lt kõrvale jäänud?

Jah, näiteks «Eufooria» ja «Kõik tahavad süüa» olid HU? lood. Ja «Kassatšeki» biit oli HU?-le tehtud. Nii et eks nad sellised jääknähud on.

Sa ei reklaami oma plaati just hästi.

Eks kõik on hoolega tehtud, aga palju sinna plaadile siis lõpuks mahub. Jube hea test on, kui võtad aasta hiljem mingi folder’i lahti, ise ei mäletagi enam, mis seal on. «Kassatšeki» biidi avastasin nii, jalg hakkas kohe käima. Ja selle sõnad kirjutasin täpselt sama kähku, kui nad seal loos tulevad.

Ma mõtlesin, et «Kassatšekk» on selline lugu, et algul on lahe, aga tüütab ruttu ära: biit on lihtne, ja isegi vaimukat juttu ei jaksa mitu korda kuulata. Aga selgub, et sattusin selle ohvriks minagi. Ja muidugi mu lastele meeldib.

Täielik Gustav Ernesaks olen. Kätte on jõudnud «Absoluutselt» etapp number kaks: «Kassatšekk». Lapsevanemad kirjutavad mulle, et lapsed lähevad hulluks selle loo peale. «Absulliga» oli sama asi, «Kassatšekiga» on veel pöörasem. Ma ei tea, vangi ma lähen ükskord selle eest. Youtube’is tuleb iga nädalavahetusega kaks-kolm tuhat klikki juurde sellele loole, kohe näha, et on jälle korteripidudel juutuubidiskot tehtud.

«Kassatšekk» on ikka pauk jah. Mis su sooloplaati põhibändist HU? eristab?

HU? laulja Hannaliisa on ikkagi maailmatasemel laulja, erinevalt minust. Põhiline vahe ongi, et HU? on professionaalne masinavärk. Berdi (Prikenfeld – VV) produtsendikõrv on proff, saundid on kvaliteetsed, puhtad. Ma ei panusta saundile üldse. Kui lugu valmis, mul ei ole pauerit selle kallal jokutada surmatunnini. Mingeid kuradi klõbinaid kuhugi vahele panna. Ma ei ürita midagi feikida, üles lüüa või triikida ega stuudiosaundi tekitada. See on kodus tehtud muusika. Ehkki masterdatud on stuudios.

Žanriliselt on plaat nagu puder ja kapsad.

Mingi hetk hakkas asi kiskuma jõledaks ballaadialbumiks, «Dressibluus», «Mürgised lilled», «Sinu nõiduses»... Kuulasin, mõtlesin, mis kuradi ballaadide best-of see veel on. Aga mul oli arvutis padruneid veel ja siis võtsin võimalikult erinevaid sämpleid ja pööran asja veel korra pea peale.

Huvitavad seosed tekivad 90ndate algusest su uut plaati kuulates: Snapist Vennaskonnani.

Sealt ma pärit olen. Ja «Kassatšekk» on nagu Reel 2 Reeli «I Like To Move It». Eklektiline laamendamine mulle meeldib selles mõttes, et iga järgmine nurgatagune üllatab. Mul see taust on kirju. Metal’ist trummibassini. Ma ei ürita kedagi ahvida, aga mõjutused on inimese orgaaniline osa. Ja ma ei tee seda teadlikult. Panin «Mürgised lilled» kodus mängima, esimene hindaja on alati elukaaslane Inga, ja ta ütles, et see on nagu Vennaskond. Väga hea!

Ega sa just ööbik ei ole. Kust sa võtsid julguse laulda igas loos nii palju?

Ma ei ole mingi ööbik jah. Laulmises ma Boraxiga hakkasin natuke avanema. Aga minu jaoks laulmine on õudne piin ja oma laulu kuulamine veel õudsem. Aga ma olen jõuga sundinud end need asjad ära tegema.

Viisi sa siiski pead. Lihtsalt häbelik oled vist seni olnud.

Viisi pean jah, koorilaulukogemus on seda andnud. Pedigree ajal tegin ka julgemalt häält, aga karjumine on midagi muud. Nüüd ma astungi oma soolokavaga esimest korda laivis lavale, ajasin päris bändi kokku. 19. novembril Mutant Discol on kontsertesitlus. Trummidel HU? esimene trummar Ranno, kitarril Roomet Pott endisest Super Slinkyst, sünti mängib Sander Cosmoskvast. Ja mina olen laulev bassimees.

Oled olnud laval 20 aastat. Kuidas tundub?

Ma olen näinud, kuidas ajad ja kombed ja inimesed muutuvad. Laivi ei tasu enam üle poole tunni teha, sest siis lähevad juba kõik baari rummikoola järele. Publik on kõigega harjunud, küllastunud. Hästi näitab suhtumise vahet, kui kunagi üle kümne aasta tagasi esines Mutant Discol Faze Action.

Mäletan seda elevust, kuidas sellest kirjutati, igaüks, kes linnas vastu tuli, ütles: Simon Lee (üks briti disco/house-bändi Faze Action kahest põhimehest – VV) tuleb Tallinna! Nüüd ma käisin hiljuti Prives, kui Faze Action tuli uuesti, LCD-ekraanid, lihaturg, turistid vahivad naisi, kedagi ei huvita mingi Simon Lee, lihtsalt mingi vend, kes nurgas nagistab...

Sa oled oma muusikas sõltumatu, eks.

Ma annan oma plaate ise välja, väljastan seda, mida tahan. Mul on oma reklaamifirma, kust ma saan raha, muusikaga ma ei pea teenima, ma olen vaba. Tahan, annan plaadi välja jaanuaris. Ei taha, ei anna kontserte. Ma teen tööd hommikust õhtuni ja olen end vabaks ostnud, ja mis puutub muusikasse, jääb see miinusesse või plussi, mul täiesti ükskõik. Ma võin need plaadid tasuta ära anda kõik. Aga muidugi ma tahan, et mu muusikat kuuldaks!

Üks teema on veel vist, aeg.

Une ja pere arvelt. Et luua, peab olema meeleolu. Aga oled õhtuni tööl, palju sul seda meeleolu järel on, siis lähed supermarketisse, keegi sõidab sul käruga üle jala, pillad mingi purgi puruks, siis unustad midagi ostmata, lähed koju, ja sa mitte ei pea, vaid pead tahtma lastega tegelda, näidata, mis elu ja maailm see on, siis olmeasjad, nael seina, talverehvid garaažist ära tuua, ja kui kell lööb pool kaksteist, siis pead olema valmis tegema kunsti! Ja ma olen oodanud seda öist hetke, kõrvaklappidega arvuti taha pugemist! Teinekord mul on tund mingi asja sisse laulmiseks: saadan pere välja parki, issi laulab nüüd.

Aga minu jaoks see on kõik tervik, võta mult töö ära, mul ei oleks vahendeid muusikat teha, kui ma ei teeks musa, võib-olla mul ei oleks sellist naist ja lapsi. Ja võta pere ära, ma ei oleks see inimene, ma ei teeks musa, ma ei oskaks ilma pereta elada. See on kõik üks ring, ehkki see käib suure kiirusega.

Kuldsed sõnad, kirjutan ka omalt poolt alla.

Tagasi üles