Rahvakombed: hingedeajal jooksid Mulgimaal hingesandid

Küünlad Tartus Raadi surnuaial. Foto: Margus Ansu

2. novembril üle maailma erinevas vormis tähistatav hingedepäev jääb Eesti rahvakalendris suurema hingedeaja sisse, sajand tagasi ja varemgi on eelkõige Mulgimaalt teateid, et lapsed käisid hingedeajal sarnaselt mardi- ja kadripäevaga perest peresse nn. hingesandiks jooksmas.

19. sajandil ja 20. sajandi alguses on Mulgimaal käidud õhtuti valgesse rõivastatult vaikselt või uludes akende taga või perest peresse, selgub Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasist Berta.

Hingesandid olid enamasti lapsed, andeid nad ei palunud, kuid neile anti igasugust surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami: käkke, pähkleid, ube või herneid.

Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana.

Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse. Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid tema tähistamine nagu ka 1. november ehk pühakutepäev on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju.

1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad.

Hingedeaeg

Hingedeaeg on sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks, kuigi see kattuvus pole sajaprotsendiline, jaguajal on ka teistsuguseid tähendusi.

Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev.

Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära.

Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd.

Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad.

Ajalooline traditsioon

Keskajal oli kristlikus Euroopas kombeks valmistada hingedepäevaks hingekakkusid (hingeleiba). Lapsed käisid perest perre lauldes lihtsat laulukest ja paludes kakku nagu tänasedki sanditajad. Iga kogutud kaku juures pidi lugema palve annetaja surnud sugulase heaks, et see pääseks taevasse. Tänase päevani on Briti saartel ja muudes paikades tavaks, et lapsed liiguvad lauldes ringi ja koguvad ande.

Kui reformatsioonijärgsel Inglismaal läksid 1. novembri pühakutepäev ja 2. novembri hingedepäev mõnevõrra rahvakombestikus segamini, siis Mandri-Euroopas säilis hingedepäeva traditsioon Martin Lutheri õpetuse kiuste visamaltki.

Kuigi luteri kirikus pole sel päeval päris sarnast tähendust katoliku kirikuga, säilis tähtpäeva traditsioon inimeste mälus ja ilmalikes kommetes siiski. Lähedaste haudade külastamine on väga levinud ka ateistide seas.

Briti saartel, Kanadas ja Ameerika Ühendriikides on protestantliku kultuuri seas tähtpäev tänapäeval peaasjalikult ilmaliku iseloomuga ja seda peetakse Halloweeni nime all 31. oktoobri õhtul ja ööl vastu 1. novembrit.

Mehhikos on hoopis levinud nn. Surnute päev (Día de los Muertos), mida tähistatakse küll samuti 2. novembril, paralleelselt kiriklike pühakutepäeva ja hingedepäevaga, kuid selle tähtpäeva juured ulatuvad juba kristluse-eelsesse Asteekide kultuuri. Lähedase aja tõttu Halloweeniga peetakse USAs neid tihti sarnasteks pühadeks, ometi on neil päevadel tegelikkuses vähe ühist. Surnute päeval palvetatakse ja meenutatakse lahkunud sõpru ja lähedasi.

Paljudes katoliikliku pärandiga Euroopa riikides on pühakutepäev ja hingedepäev pühadeks, mil inimesed võtavad end töölt vabaks ning viivad surnuaedadele lilli ja küünlaid, samuti saavad lapsed kinke, peamiselt maiustusi ja mänguasju.

Lillede viimine surnuaeda on levinud Hispaanias, Portugalis, Itaalias, Belgias, Madalmaades, Prantsusmaal ja Iirimaal. Poolas, Slovakkias, Ungaris, Leedus, Horvaatias, Sloveenias, Rumeenias, Austrias, Saksamaal, Rootsis, Norras ja Soomes on nagu Eestiski kombeks pigem süüdata surnuaial küünlaid ning külastada lahkunud sugulaste haudu.