Uue ühiskonna visionäärid jäätuvad unistuste Gröönimaal

Andrus Vaarik Marja-Terttuna ja Ago Anderson Arijoutsina Endla etenduses «Külmale maale». Foto: Ants Liigus / Pärnu Postmees

Pärnus mängiti Leea Klemola arktilist tragöödiat «Kokkola» 2007. aastal, nii et publik on karastatud teekonnaks «Külmale maale». Loodetavasti ei tekita Maimu Bergi tõlkevaste (originaalpealkiri «Kohti kylmempää») eksiarvamust, nagu mängitaks Vildet.

Triloogia teises osas, mille kirjutanud õde-venda Leea ja Klaus Klemola, ei rännata Siberisse, vaid peategelase Marja-Terttu unelmate Gröönimaale, visioneerima «uut ühiskonda».

Tegelased tuttavad «Kokkolast», lisaks neandertali inimesed, grööni koerad, muskusveised. Sihiteadlik ekspeditsioon tingib kontsentreeritud jaburuse.

Tegu pole ladusa lauskomöödiaga, vaid ebamugava ja absurdse, satiirilise ja veidralt tundliku provokatsiooniga. Kui vaataja roppuste jäälahmakad eelarvamustevabalt üles sulatab ja pealispinna alla sukeldub, ootab teda kentsakas vabastav ulpimine alateadvuse jääpragudes, kus vesi jäine, kuid karastav. Ja otselend Kuule garanteeritud sama raha eest!

Ingomar Vihmari lavastuses võlub stiilipuhas pikatoimelisus ning absoluutne tõsimeelsus: elunukruse teravatel jääkildudel liueldakse aegluubis ja asjalikult, sooritatakse melanhoolseid piruette ilma tundlemata. Musternäiteks sõgestunud pastori Knuuti (Lauri Kink) flegmaatiline «šamaaniloits»!

Mõned muigetuksahtused näitlejate suunurgas ei vääranud esietenduse kummastatust. Loodan, et sürrealistlikku missiooni hoitakse ega libastuta rea­etendustel odavamasse naerutamisse, mis «koostöös» publikuga ju võimalik.

Aegluse esteetika näikse moes olevat, seda kogesime Baltoscandalil nii Romeo Castellucci kui Philippe Quensne lavastustes, viimase «Big Bang» meenutab «Külmale maale» atmosfääri. Vihmari isikupärane julgus aeglustada lavarütme taluvuse piirini keerab niigi nihestatud seltskonnale muhevalusa vindi peale.

Nii välistatakse labasus. Kõige puhtamalt väljendus iseäralik stiil võrratus seksistseenis, mis sujus Andrus Vaariku Marja-Terttu (65-aastane naine) ja Ago Andersoni Arijoutsi (28-aastane mees) kokkuleppel: partnerite kohmakus ja mõtlik hoolivus saatemuusikat valides mõjus koomiliselt, ent täpse kerge piinlikkusekraadiga, mis kipub kaasnema intiimsusega nii reaalajas kui mälus.  

Kaitsetusemõõde ei puudu üheski tegelases, empaatia jää­kristalle jagub kõigile, olgu siis krõpsu ja poiss-sõpra nõudev teismeline (Triin Lepik) või prostituudist vanaema (Piret Laurimaa). Rääkimata koertest, kelle triost õhkub filosoofilist distantsi. Üksnes Piano Larssonis (Sepo Seeman) aimus väsimise märke võrreldes «Kokkola» missioonitruudusega, see mees ihkas kaineid kompromisse lapsemeelsete siirusesööstude sekka.  

Teekonnal «Külmale maale» ollakse kambas, aga armutult üksi. Igaühele ses Noa grill-laevas on antud õigus läheduselootusele ja selle hävi(ta)misele. Aeg antud jäätuda ja aeg üles sulada. 

Esietendus

«Külmale maale»
Autorid Leea ja Klaus Klemola
Lavastaja Ingomar Vihmar
Kunstnik Maret Kukkur, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra
Osades Andrus Vaarik (linnateater), Sepo Seeman, Piret Laurimaa, Ago Anderson, Lauri Kink jt

Esietendus 23. oktoobril
Endla suures saalis