Mart Normeti sõnul on kuuajaline nihe vajalik, et heliloojatel ja muusikutel oleks hiljem rohkem aega süveneda ning teletegijatel koostöös esinejatega lavalist numbrit veelgi põhjalikumalt ette valmistada. Samuti pole vähetähtis, et lood jõuaksid varem raadiojaamadesse ning oleksid konkursi ajaks juba tuntumad.
Poolfinaalidesse jõudvad kakskümmend muusikataiest valib – nagu ikka – eelvalikužürii, kes istub tänavu koos 4. ja 5. novembril ning kindlasti juurdlevad paljud asjasthuvitatud, kas žüriile, kelle lõplik valik tehakse teatavaks 5. novembri saates «Ringvaade», lähevad peale pigem kaasakiskuvad poplood või uuenduslikku lähenemist pakkuvad heliteosed.
«See 3-minutiline vorm on tegelikult päris nõudlik,» möönab Mart Normet. «See tähendab, et oma lugu on tarvis kontsentreeritult jutustada 180 sekundiga. Rõhk on sõnal «kontsentreeritult». Meie formaadis ei saa olla liiga pikka sissejuhatust ega vahemängu. Isegi ballaad peab olema nagu rusikalöök.»
Normet lisab, et Eesti Laul on väga demokraatlik lauluvõistlus: edasi võivad pääseda nii elektrooniline tantsumuusika kui ka folk, metal ja hiphop. Miks mitte ka šlaagrid ehk süldimuusika. «Meie žürii on piisavalt avatud meelega, et erinevates žanrites ennast koduselt tunda,» märgib ta.
Kindlasti on paljud tähele pannud, et eelžürii koosseisus on läbi aastate toimunud suhteliselt vähe muutusi. Normet põhjendab seda sellega, et sinna tuleb leida sellised profid, kes on muusikast läbiimbunud ning tunnevad une pealt hiti ära – inimesed, kelle tööks ongi muusika kuulamine või tegemine. Mis on aga Eestis eriti keeruline – sinna tuleb leida sõltumatud inimesed, kel endal ega lähedastel poleks konkursile laule toodud. «Võin omalt poolt kinnitada, et ka need muusikakriitikud, kes võivad jätta nö diibi mulje, on tegelikult nii laia maitsega, et neil pole mingi probleem hääletada ka hea lembeballaadi poolt,» selgitab Normet. Mõni muudatus tuleb eelvaliku žüriis selgi aastal sisse, kuid millised, ei saa ta veel kommenteerida, et asi aus oleks.