Noor mees joob päevad rõõmsaks

Ott Sepp 24-aastase mehe rollis pihib suhetest abikaasa ja teiste naistega, oma kahe tütre ning jooma- ja töökaaslastega. Foto: Margus Ansu

Õlu ja terav, õlu ja terav... Selline korduv kummutamine teeb päeva lahedaks monolavastuse «Rumm ja viin» ainutegelasel, keda kehastab Ott Sepp. Noore iirlase alkoholist läbi imbunud ellu tekib kiirendus, kui mängu tulevad rumm ja viin.

Põhiliselt kuulevad vaatajad 24-aastase mehe pihtimust kolmest viimasest päevast, kuid sissejuhatuseks meenutab ta ka aastatetagust kohtumist tulevase abikaasaga ja kahe tütre esimesi samme. Et ümberringi kõik joovad, siis joob noor pereisagi. Kuid alkohol suunab ta tegema valesid valikuid.

Võiks arvata, et kuulata ühtejutti tund ja veerand üht näitlejat kõnelemas kellegi kärakalembese iirlase elust läheb tüütuks. Kohati natuke läheb ka.

Kuid selle võimaluse on proovides tabanud ära «Rummi ja viinaga» lavastajadebüüdi teinud vanemuislasest näitleja Tanel Jonas. Et pihtimuse kuulajatele puhkust anda, on lavastusse lülitatud veidi muusikat ja abiks võetud valguskujundus.

Rohkesti roppusi

Tekstis on rohkesti roppusi ja räigeid eluhetkede kirjeldusi. Ropendamine tuleb peategelase olemust arvestades lugeda siiski asjakohaseks.

Meie ühismällu on Ott Sepp jätnud jälje kui väga andekas koomik. Seetõttu küllap isegi pettuvad need, kes ootavad kerget meelelahutust. Kolm-neli korda on saalis kuulda siiski naeruturtsatusi, kuid pigem on see ikka traagiline kui koomiline lugu. Lavastuse suurim väärtus ongi näitlejale pakutud võimalus kinnistada ennast vaatajate meeltesse kui tõsiste rollide meisterlik looja.

Ott Sepp kehastab peaaegu et oma eakaaslast, kellel on kerged koordinatsioonihäired ja lõdvad liigutused nagu alkoholi mõju all inimesele kohane. Häirivat ülemängimist on sealjuures välditud. Üks kindel märk väga heast osatäitmisest on etendust vaadates tekkiv tunne, et vaataja ees ei olegi ammu teada näitleja, vaid mingi uus tüüp. «Rummi ja viina» esietendusel kohati selline tunne tekkiski.

Vastuvõtlikum vaataja võis tunda hingekriipimist, sest igapäevaelu raskuste eest alkoholisse põgeneva mehe lugu on ka kurvastav. Küllap aga pakub «Viin ja rumm» kõige rohkem neile, kelle oma peres või lähemas tutvusringkonnas on praegu või on olnud alkoholi küüsis vaevleja.

Tundub, et Tartu teatrirahvas on võtnud ette ühisrünnaku alkoholismi vastu. Joomise kahjulikkus on peateema «Pärmi Jaagu unenäos», mis Tartu Uues Teatris esietendas septembris. Suvel mängisid harrastajad kutseliste näitlejatega «Viina vannet» Luke mõisapargis.

Kõik kolm mõjuvad 21. sajandil kummaliselt neile, kes mäletavad veel Evald Hermaküla ja Jaan Toominga samale teemale keskendunud lavastusi Vanemuises (Hermaküla: Ludvig Holbergi «Mats mõisahärraks ehk Mäeotsa Jeppe ehk Viina katk», 1977; Tooming: August Kitzbergi «Viina vanne», 1985).

Teine plaan puudub

Toona oli selgesti tunda alltekst, et viina kuritarvitamine on pealesunnitud eestlusevastane tegu. Nüüdsed lavastused on paraku sellisest olulisest teisest plaanist ilma.

Ja lõpuks, veel üks kummaline asi meenus «Viina ja rummi» vaadates. Nimelt tekkis seos lavastusega «Sinised kilesussid jalas», mille esietendas Hansahoovi Teater äsja lõppenud viinakuul, 26. oktoobril Tartu Õlle Tares. Selles lavastuses esitab näitleja Indrek Taalmaa, kes teeb ühtlasi oma lavastajadebüüdi – tõesti tasub vaadata! –, kuus monoloogi. Need on kirjutanud Andrus Kivirähk. Ühes monoloogis katsub oma tühisust ja rumalust õigustada 30-aastane mees.

Sellel mehel tuli ühel päeval oma ülemusega ütlemist, nii nagu ka «Viina ja rummi» noorel kärakasõbral. «Mina olin parajas tujus, kolmandat päeva joonud, andsin talle vastu tatti ja viskasin tooli aknasse,» räägib 30-aastane mees Taalmaa kehastuses.

Talle kutsuti politsei ja esitati sealsamas arve, mille ta arvas aga olevat üleliia suure. «Noh, lõpuks läks jälle rabelemiseks, ma lükkasin ühe arvuti ümber ja lõin monitori jalaga puruks,» räägib 30-aastane mees. «Nüüd pean ma selle ka kinni maksma. Minge persse!»
«Viina ja rummi» 24-aastane iirlane tarvitab sedasama ­p-tähega sõna, ning olles raskes pohmellis, viskab arvuti läbi akna ülemuse autosse. Kas Kivirähk on McPhersoni pealt väikest viisi maha kirjutanud?

Uuslavastus

Conor McPherson «Rumm ja viin»

Tõlkinud Martin Algus, lavastanud Tanel Jonas, mängib Ott Sepp

Kunstnik Liina Unt, heli Mario Pulver, valgus Siim Allas

Esietendus Vanemuise Sadamateatris 3. novembril