/nginx/o/2015/10/27/4637371t1hb98b.jpg)
30. oktoobril Haus Galeriis toimuval sügisoksjonil on väljas paljude tuntud Eesti kunstnike väärikaid teosed ning teiste hulgas jõuab kunstipubliku ette Jüri Arraku 1966. aastal valminud maal «Inimesed». Teose alghind on 2900 eurot. Maali suuremalt vaatamiseks vajuta suurendusklaasil.
Kunstnik meenutab, et pool sajandit tagasi oli ta veel kunstiinstituudi viienda kursuse tudeng, sest tema ülikooliõpingud lõppesid 30-aastaselt — vahepeal tuli käia sõjaväes, teha tööd ja nii lükkus ka haridustee lõpetamine mõnevõrra edasi. Instituudis õppides oli Jüri Arrakul juba pere, kaks poega ja sageli tuli nemad kõigepealt lasteaeda viia, siis rongiga Balti jaama sõita ja edasi kunstiinstituuti jalutada.
Kõnealune maal valmis tolle aasta kevadel. Jüri Arrak oli tollal noorte kunstnike ühenduse ANK64 liige ja sellesse ühinenud kümme noort kunstnikku eesotsas Tõnis Vindiga tahtsid üheskoos tagasi teha lünka kunstihariduses, mille oli tekitanud sõjajärgne stalinlik periood.
«Kunstihariduses ei käsitletud tollal ei sürrealistlikku, abstarktset ega metafüüsilist kunsti, olid realism ja veidi juugendit,» meenutab kunstnik. «Meie tahtsime oma tööde ja loengutega puuduva järgi teha.»
Nii korraldati kunstiinstituudi saalis loenguid, mis olid väga populaarsed, kuigi vaid koolisisesed. Tudengid maalisid pärast instituuditegemisi, sageli öösel, kuid üliõpilaste kombel olid nad ärksa vaimuga ja ohverdasid uneaega. Selline on ka maali «Inimesed» tekkelugu. «Nüüd osutuvad need tööd huvitavaks ja tähtsaks,» nendib Jüri Arrak.
1966. aasta aprillis oli ANK64 rahval suur iseseisvate tööde näitus, mis oli samuti ringisisene. Jüri Arraku tööde märksõnadeks olid «takso» ja «laava», sest kunstnik ise on töötanud taksojuhina ja omab kaevandusspetsialisti haridust — ka need tööd on nüüd osutunud tähelepanuväärseteks.
Arraku märgiks on inimfiguur
Hiljuti oli Kumus ka näitus tolleaegsetest töödest ja kunstniku sõnul on tegu selles laadis loominguga, mis ei seostu kuidagi 1960. aastatel antud kunstiharidusega.
«Minu töödes on inimesed oma tegemistes ja vaidlemistes, kõik mu tööd on seotud inimfiguuriga, see kõik on minu ettekujutus ja fantaasia,» räägib Jüri Arrak, kes enda sõnutsi on elu jooksul maalinud vaid mõne maastikumaali ja natüürmordi. Ta maalib oma ateljees ega kasuta silme ees olevat reaalsust inspiratsioonina, see tuleb temast endast.
«Ma maalin oma terve olemuse ja südamega, mitte moe järgi,» lausub kunstnik. «Minu inimfiguur on 1970. aastatest muutunud märksüsteemiks, see on äratuntav bioloogilise voolava vormi poolest, see on minu arusaam maailmast ja inimühiskonna korraldusest. Minu tööd tegelevad inimestega, nendevaheliste sebimistega.» Tegu on modernistliku vormide deformatsiooniga, figuuride taga on tegevus, mida vaataja peaks kunstniku sõnul tajuma.
Kuuekümnendad olid omal moel kuldsed
Taas kuuekümnendatesse naastes meenutab Jüri Arrak, et ANK64 grupile olid aastad 1964-1974 väga huvitavad. Kuuekümnendad olid kunsti ärkamiseaeg pärast viiekümnendate sotsialistlikku realismi ja see määras kunstnikele edasiliikumise suuna. Esimeses laines olid sellised kunstnikud nagu Enn Põldroos, Peeter Ulas ja mitmed teised. ANK64-le järgnes 1970. aastatel järgmine laine nooremaid mehi, kelle hulgas olid näiteks Leonhard Lapin, Andres Tolts, Ando Keskküla, tuntuim rühmitus oli SOUP 69.
Jüri Arrak ütleb, et kui stalinliku perioodi kunst lähtus sellest, mis oli juba tsaariaja kunstiakadeemiates loodud ja välja kujunenud, siis nende eeskujuks oli Euroopa ja kõik see, millega alustas prantsuse ja itaalia kunstist inspiratsiooni saanud Pallas. «Me olime tublid, et neis oludes suutsime säilitada kontakti Lääne-Euroopaga, kuigi meie saime inspiratsiooni sealt peamiselt ajakirjade ja raamatute kaudu.»
Praeguseks on ANK64 liikmetest mõned lahkunud igaviku teele, ülejäänutest on Jüri Arraku sõnul pooled aktiivsed. Rühmitusse kuulusid Jüri Arrak, Kristiina Kaasik, Tõnis Laanemaa, Malle Leis, Marju Mutsu, Enno Ootsing, Tiiu Pallo-Vaik, Vello Tamm, Aili Vint ja Tõnis Vint.
Kunstioksjonitesse suhtub Jüri Arrak toetava tundega öeldes, et see on viis, kuidas kunsti propageerida ja toetada. Selles osas ta kiidab Haus Galeriid, kes selliseid väljapanekuid korraldab ja otsib töid välja ka kunstnike endi kogudest, nagu juhtus ka tema tööga «Inimesed». Kunstniku sõnul oleks parem, kui selliseid ettevõtmisi oleks rohkem ja oksjoneid võiks korraldada teisedki, mitte ainult galeriid ja muuseumid. «Kunstioksjon eeldab kunstiarmastust ja müük on kunstile vajalik,» lisab ta.