Alasti näitlejannad kaeti seaduseparagrahviga

Kas alasti naise pildiga võib kõike müüa? Nii autosid kui teatrilavastust?

Sel nädalal ilmusid Tallinna Tartu mnt läbimurde äärde plakatid, millel kujutatud Eesti tippnäitlejannasid. Toomas Volkmann pildistas Mari-Liis Lille, Hilje Murelit, Ursula Rataseppa ja Evelin Võigemasti ihualasti, aga tänavapildis on näitlejannad kurgust pahkluuni kaetud väljavõttega reklaamiseadusest.

Selle seaduse kolmas paragrahv sedastab muuseas: reklaam ei tohi kujutada isikuid seksuaalobjektina, sisaldada sobimatut alastust ega kasutada seksuaalse alatooniga väljendeid ja kujundeid.

Mitte et Vaba Lava kuraatoriprogrammi raames 25. novembril esietenduv «Sugu: N» mingit reklaami üldse vajaks. Lavastuse produtsendi Kaarel Oja sõnul on kõik sellel aastal toimuvad üheksa etendust juba välja müüdud ja pileteid on saaada vaid jaanuarikuistele lisaetendustele. Kõige üldisemas plaanis lahkab lavastus sugudevahelisi probleeme. Täpsemalt võib lavastuse ideest lugeda siit.

Kuna lavastus on alles tööjärgus ja esietenduseni kuu aega, ei taha produtsent Oja ega trupp oma kreedot sõnastada. Aga Mari-Liis Lill kirjutas ühisrahastusportaalis Hooandja lavastuse toetajatele: «Kui me lubame endale provokatiivseid pilte tänaval ja ajakirjanduses (loe: selle nädala Ekspressis), siis kutsub see üles mõtlema naise tavapärasele kujutamise üle meie avalikus ruumis ja leidma vastuseid küsimustele – kas (pool)alasti naine on meediapildis nii tavaline, et see tõmbab tähelepanu ainult siis, kui see on keegi, keda sa tunned? Kas alasti naisega võib kõike müüa? Kas see naine müüb varjatult sellega ka iseennast? Mis saab siis, kui teha seda varjamatult?»

«Sellesse kampaaniasse on kokku pandud kaks ilmselgelt hälvet,» kommenteeris Oja. «Esiteks üleseksualiseeritud alastuse üleekspluateerimine reklaaminduses ja meedia laiemalt. Teiseks sõnumid fotode peal, mis on komakohani täpsed statistikaameti viimased andmed Eesti soolise palgalõhe kohta. Milliseid seoseid, dissonantse, emotsioone või õlakehitusi see kombinatsioon vastuvõtjate peas tekitab... Ega me seda lõpuni ei tea.»

Eesti Ekspressiga sõlmitud kokkuleppe kohaselt ei tohi ei lavastuse loojad ega fotograaf Volkmann valminud plakateid kolmandatele osapooltele anda. Välireklaamifirma ClearChannel asus enesetsensuuri teele, kattes näitlejannade keha kinni reklaamiseadusele viitavate tekstidega. Konkreetne lahendus, millise tekstiga ja kuidas esialgsed plakatid välimeedias kinni katta, oli «Sugu: N» kollektiivne otsus.

«Me tahame välimeedia ettevõtet tänada. Esiteks selle eest, et nad tegid ainuõige otsuse. Kui sellisel kombel käituks iga reklaamipakkuja iga alastust üleekspluateeriva reklaamikampaaniaga või kui iga meediaväljaanne mõtleks enne artikli juurde pildi valimist «mis on seksikas» kategooria asemel «mis on sisuliselt õige», oleks meie linna- ja meediapilt palju sümpaatsemad. Teiseks on teeninud ClearChannel meie suure lugupidamise, sest nad olid igakülgselt valmis kaasa mõtlema, kuidas kampaaniaga siiski parimal võimalikul viisil linnaruumis välja tuua,» kõneles Oja trupi nimel.

Kas «Sugu: N» läks reklaamikampaaniat kavandades teadlikult vastuollu reklaamiseadusega ehk siis, kas skandaal, mille tekkimine hoiti ära enesetsensuuriga, on tegelikult turundusvõte?

Vastab Oja: « Loomulikult on lubatu ja lubamatu piiril kõndimine ja kui soovite, siis «provokatsioon», selle kampaania osa. Ja loomulikult andsime endale aru, et selle kampaania visuaalne lahendus võib tingida vajaduse plakatid linnaruumis esialgsel kujul kinni katta. Ning ka meediatähelepanu on loomulikult osa kampaaniast. Sümpaatne, et jõuame seejuures tagasi kampaania esialgsete teemadeni. Oleme enne selle kampaania ettevõtmist väga palju arutanud, kas «rahu nimel sõtta minek» on antud juhul õigustatud ja kas käitume vastutustundlikult. Me loodame, et oleme seda teinud.»

Vaata allpool lavastust tutvustavat videoklippi.