Klass: elu pärast, 1. osa: emo-tüdruk astub võitlusse õigluse eest

Peaosatäitja Triin Tenso, operaator Ralf Siig ja produtsent Ilmar Raag esimese osa võtetel 2008. aastal. Foto: Raigo Pajula

Koolivägivallast rääkiva filmi «Klass» telejärje esimene osa näitab selle lavastaja Ilmar Raagi väitel, kuidas hukatuslikud sündmused rulluvad sageli lahti seetõttu, et keegi ei suvatse nende vastu häält tõsta.

Miks on seriaali esimese osa peategelane Kerli, kes filmis vohanud vägivalda kõige kaugemalt kõrvalt vaatas?

Esimeses osas oli meie peamine ülesanne näidata sarja üldist suunda. Et filmis juhtunud tragöödia puudutab omal viisil ka sellest vägagi eemal seisnud inimesi. Kui kellegi lähikonnas on midagi sellist juhtunud, siis ei saa ta edasi elada nii, nagu midagi ei oleks juhtunud. Kujutame kas või korraks ette survet poliitikutele, kindlasti nõutakse haridusministri tagasiastumist, tema omakorda peaks vähemalt igaks juhuks vallandama mõned ametnikud, kooli direktori jne.

Kerli aga sai esimese osa peategelaseks seepärast, et paljudele noortele oli tema kuju filmist hästi meelde jäänud. Nii võiski ta sümboliseerida ühte peamist mõtet, et sääraste tragöödiate ennetamisel mängivad olulist rolli kõik pealtvaatajad. Seda muu hulgas ühiskonnas laiemalt, kui mõelda, kuidas on ajaloos võimule tulnud diktaatorid esiotsa toetunud väga väikesele toetajaskonnale. Enamus vaatas lihtsalt pealt.

Millega põhjendada oma maailma kapseldunud emo-tüdruk Kerli nii äkilist muutumist aktiivseks õigluse eest võitlejaks?

Eks sellega, et talle avaldatakse survet. Ühest küljest satub ta juurdluse kahtlusaluseks ja teisest küljest kahtlustavad teda ka klassikaaslased, kuna tulistajad lubasid tal ju sööklast välja minna.

Klassikaaslaste esmane šokk väljendub ainult tulistajate süüdistamises. Mõte, et nad võiksid ka ise osalt süüdlased olla, ei jõua nendeni kohe. Nii on nad esimeses süüdistushoos valmis ka Kerlit, kes niigi on imelik olnud, siduma ühte punti tulistajatega, keda tajutakse lihtsalt värdjatena. Sedasi tajubki Kerli ennast rohkem kui varem üksikuna selles klassis.

Klassi ainsa emo- või gootitüdrukuna ei olnud tal olulisi sõpru, mistõttu ei tulnud Kaspari ja Joosepi relvastatud reaktsioon kiusamisele talle tegelikult üllatusena. Võib-olla oli ta isegi millelegi seesugusele mõelnud, ainult et tema valib nüüd teise tee.

Kas see, kui vaatajad filmi lõpus kiusajate tapmisele kaasa elavad, on midagi sellist, mida nad peaks endas häbenema või on see millegagi õigustatav reaktsioon?

See on tegelikult Bertold Brechti selgitatud võõristusefekt. Idee peitub taotluses, et film või etendus ei pea vaatajale ette ütlema, kuidas vaataja peab tundma, vaid vastupidi: vaataja tuleb viia olukorda, kus ta hakkaks arutlema iseenda tegelike tungide-väärtuste üle. Kuna väga paljugi meie teadvusest on vastandlike tungide meelevallas, siis õigete valikute tegemiseks tasub nendest teadlik olla.

Olete ise, kui filmi ja esimese teleosa valmis saite, jõudnud neid üle vaadates mõtetele, mida neid tehes ei osanud veel näha?

Ma ei osanud ette näha vaatajate nii elavat reaktsiooni. Mulle oli «Klassi» stsenaariumi kirjutamine erandlik, kuna otsustasin kasutada äärmuseni lihtsustatud klassikalise dramaturgia skeemi. Tuleb aga välja, et klassikaline dramaturgia ongi seepärast klassikaline, et on vaatajate reaktsiooni väljakutsumisel väga efektiivne. Veel enam: mida lihtsam on skeem, seda efektiivsem.

Teiseks sain kinnitust teooriale, et ükskõik, mida sa ütled, alati saab umbes 20 protsenti inimestest aru risti vastupidi. Lugesin nimelt uuringutest, mis püüdsid seletada, miks teatud tingimustel on suitsetamisvastaste kampaaniate järel teatud gruppides suurenenud suitsetajate hulk.

Samamoodi üllatas mind, et minu arust kõige jälgim tegelane selles filmis, Anders, oli kõige noorematele vaatajatele sümpaatne. 12–13-aastaste seas oli palju neid, kellele jõud on igal juhul positiivne märk. See on üsna hirmus.  

Seriaal, nagu filmgi, on pälvinud juba rahvusvahelist tunnustust, aga mida sisulist on seriaali kiituseks öeldud?

Kuna ma ise ei ole festivalidel käinud, siis ma otseselt ei tea. Häid sõnu on öeldud näitlejate kohta, aga eelkõige on hinnatud taotlust tegeleda sotsiaalsete probleemidega, kuna peavoolumeedia on ju olemuslikult pigem teravaid nurki vältiv.

Aga mida on öeldud kriitikana?

Lõpptulemusena paistab muidugi välja, et meie sari on tehtud julgelt kümme korda väiksema rahaga kui lääne analoogid. Asi on ajas ja detailidele pühendatud tähelepanus.

Ise näen oma osades palju vigu. Viimases osas, mis on pühendatud kohtuprotsessile, tegime omajagu kunstilisi mööndusi, et ligi aastane protsess ühte tundi ära mahutada. Kõik kompromissid ei pruugi sel puhul olla parimad.

Tean inimesi, kes on öelnud, et ei saa ega taha «Klassi» ja selle järge vägivaldsuse pärast vaadata. Kas siit võib järeldada, et milleski on tegijad äkki liiale läinud?

«Klassi» järg on kindlasti palju vähem vägivaldne ja kindlasti lootusrikkamate lõppudega. Lõppude lõpuks on need ka teiste autorite tehtud ja eesmärk on lahenduste otsimine.

Kuid filmi vägivallal oli ka sisuline põhjus. Et jõuda filmi finaalini, pidin näitama, et kiusatavatele oli olukord muutunud talumatuks. Oli vaja, et vaatajad mõistaksid emotsionaalselt kiusatavate olukorda, kus need noored inimesed on nii nurka surutud, et nad ei näe enam lahendusi.

Koolitulistamist ei tehta kergelt, seda enam, et enamalt jaolt tähendab see ka enesetappu. See on ummiktee, kuhu vaatajad peaksid jõudma koos kiusatavatega. Kui filmis oleks olnud vähem painet, oleks tulistamine lõpus tundunud täiesti suvaline. Vaataja oleks sel puhul küsinud: «Mis neil viga oli, et nad relvad võtsid?» Ja sellisena oleks kogu film olnud mõttetu.

Arvestasime juba filmi tegemise ajal, et selle süngus peletab osa vaatajaid. See ei olnud mõeldudki vaatajarekordeid purustama, pigem ajendas meid vajadus üks paine hinge pealt ära saada. Olen nõus, et filmil on tuhat viga, aga kuna olen ka ise kiusamisega kokku puutunud, siis ühes olen kindel: vägivalla ohvri subjektiivse taju jaoks võib koolivägivald välja näha täpselt selline. Oluline on ju tegelikult see, et otsesele füüsilisele vägivallale kulutatud aeg filmis on väiksem kui keskmises action-filmis.

See, mis inimesi häirib, on olukordade potentsiaalne reaalsus. Seda öeldes mõistan samas kõiki, kes ei taha seda vaadata. See on nende õigus.

Mis saab Kerlist edasi? Seeria lõpeb sellega, kui tema võitlus õigluse eest hakkab alles tuure koguma.

Kerlist me edaspidi palju ei kuule. Edaspidi näeme juba teiste tegelaste sisemisi võitlusi. Esialgu oli meil plaanis teha ka rohkem osasid, kuid masu tegi korrektiive. Nii me ei jõudnudki kõiki plaane ellu viia. Kuid arvan, et oluline on siiski öeldud.

Kas seda seriaali oleks võimalik müüa ka Ameerikasse, kus koolitulistamine on eriti levinud?

See on väga vähe reaalne. Ameerika telekompaniid ei näita kunagi mitte-Ameerika sarju. Parimal juhul võiks meie sari eetris olla mõnes marginaalses kaabel- või üksikus avalik-­õigus­likus kanalis.

Laupäeviti kajastab Postimees seriaali «Klass: elu pärast» tegemist.