Draamateatri lavastus kahest Samuel Becketti lühinäidendist on stiilipuhas pingestatud tervik, mille jälgimine nõuab tugevat kontsentratsiooni ja harjumuspärasest poole intensiivsemat kohalolekut ka publikult.
Mälestuste kerimine, käiamine ja kõrvaleheitmine
9. november 2010, 20:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kummati tundus esietendusel, et siinmail seni mängimata näidendit «Sammumisi» («Footfalls», 1975, tõlkinud Doris Kareva) jälgisime saalis hetketi kui eelmängu või pelgalt proloogi, hinges lapselik ootusärevus: millal ometi saabub mister Krapp ise?!
Ent Rein Oja lavastus liidab kaks vaid esmapilgul eriilmelist teksti vargsi ja vääramatult huvitavaks ja mõistatuslikuks sissevaateks inimellu ja -mällu. «Sammumisi» paneb proovile meie keskendumissuutlikkuse välises staatilisuses ja heas mõttes kuuldemängulises režiis, mis sisaldub nii Kaie Mihkelsoni May sammude muutlikes helides klõpsatustest sahinani kui ka Ester Pajusoo ema lavataguse hääle imelistes helgetes varjundites.
Luuleteose sugestiivsuse loob Doris Kareva kaunis, viimse nüansini lihvitud tõlge, mille sisima muusika näitlejate intonatsioonid esile toovad, läbimõeldud kontrastidega Pajusoo ja Mihkelsoni häälte kõlavärves. Kuulatasin teksti mõni viiv suletud silmil, et süüvida, ehkki Kaie Mihkelsoni hallikas looritatud kostüüm lisas kummastatud mõõtme haldjariigi ja mullakssaamise piirimailt. Tahaks Kareva tõlget ka lahtiste silmega lugeda.
Mällu sööbis üks refräänsõnu «käiamine», millel kõlaline sarnasus «käimisega», aga mõjuväli tunduvalt ohustavam, sisselõikavam kui näiteks mälestuste «ketramine». Või «kerimine», nõndamoodi edasi-tagasi, nagu toimetab Ain Lutsepa Krapp oma magnetofonilintidega, lisades vallatu isikliku rituaali: lindi kerimise ajal pöörleb mees ise innukalt ümber tooli, kord päri-, kord vastupäeva.
Sõnamänguline sürpriis tabas «Krappi viimase lindi» lõpu liginedes, kui oma noorushäält kuulatanud Krapp järsku osatas mälupilti, kuis ta lebas koos naisega paadis. Lausekatke «heida tema kõrvale!» sai hoopis teise tähenduse, kui Lutsepa Krapp nii hüüdes hooga pühkis laualt lindiketta. «Heita kellegi kõrvale» tähistab illusiooni elu ja seega ka mälu jagamisest – «heita miski kõrvale» seevastu arveteõiendamist mäluga, läbielatu trotsivat tühistamist.
Ain Lutsepa Krapp, kes kannab härrasmehe keigarihelgiga vesti, üllatab vitaalse eluhuumoriga. Selle Krappi lavaelust ei hoova eksistentsiaalset pessimismi ega elu kaduvuse haprust, Lutsepp vangistab vaatajaid teiste vahenditega (kui Järvet, on kiusatus mälule ja legendile toetudes lisada), jultunuma jaatavama koomikaga.
Omajagu võimendab seda kontrast «Sammumisi» läbitud tõsimeelse hingemaastikuga ja publik reageerib erksaks virguva rõõmuga. Krapp on veendunud, et ei taha minevikku tagasi – ja minu kogemuses küll esmakordselt kõlaski see veenvalt, mitte varjatud kahetsusena, et elu jäänud elamata. Ju tähistab see olevikusüdikus üksiti näitlejas heledalt hõõguvat mängurileeki.
Ja miks ka mitte mängida Becketti «Krappi viimast linti» eelarvamustevaba komöödiatunnetusega. Ma vaatajana ju veel ei aima, mis sünnib teatrimälus draamateatri uue lavastusega. Kas hakkab miski aastate möödudes käiama? Kas lint laguneb tagasi-edasi kerides? Kas näitleja häälekõla jääb püsivamaks ta silmavaatest?
Uus lavastus
Samuel Beckett «Sammumisi» ja «Krappi viimane lint»
• Lavastus ja kujundus Rein Oja
• Osades Kaie Mihkelson, Ester Pajusoo, Ain Lutsepp
• Esietendus 7. novembril Eesti Draamateatri maalisaalis