/nginx/o/2010/11/10/464310t1hc3f5.jpg)
Oktoobri lõpus esietendunud algupärane tantsulavastus «Mowgli» jätkab mitmeski mõttes sama rida, mida koreograaf Mare Tomminga juhtimisel on Vanemuise balletitrupis aetud juba aastaid.
Meie aja Mowgli – eksinud noored internetidžunglis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegemist on võrdlemisi tüüpilise Vanemuise suure maja tantsulavastusega, mis panustab eelkõige vaatemängule. Kaasahaarav muusika, kirevad kostüümid, luksuseni läbi mõeldud lava- ja valguskujundus annavad kokku rohkem kui pool võitu. Koreograafilises plaanis ei üritatagi leiutada isikupärast liikumiskeelt, pigem maalitakse modernse balleti sõnavarale toetudes nõtkete tantsijakehadega kauneid pilte.
Mõnetisele ootuspärasusele vaatamata on «Mowgli» näol tegemist tervikliku lavastusega, kus erinevad elemendid üksteist toetavad. Nii nagu eelmisel aastal esietendunud «Kevade», tõestab ka «Mowgli», et tantsulavastus, mille komponendid sünnivad koostöös ja kohapeal, kujuneb tihtilugu õnnestunult terviklikuks.
Tuntud headuses
Samamoodi ootuspärane on ka Vanemuise balletitrupi rollijaotus ja osatäitmised. Nagu varasematestki lavastustest tavaks, tantsib Takuya Sumitomo õrnahingelist noormeest, Hayley Blackburn habrast tütarlast, Aivar Kallastele usaldatakse alati koomilised rollid ja Ilja Mironovi ülesanne on esitada kõike, mis peaks olema autoriteetne ja mehelik.
Selline valem on rakendatud tööle ka «Mowglis» ja kõik osalised astuvad üles stabiilselt «tuntud headuses». Seda arvesse võttes pakub üllatavalt värske elamuse Kristina Markevičiute osatäitmine musta pantri Bagheerana. Erinevates versioonides Rudyard Kiplingi «Džungliraamatust» on Bagheera enamasti meessoost, Markevičiute aga tantsib musta pantri nõtkeks ja naiselikuks, ohtlikuks ja kauniks.
Sama palju kui graatsilist kaslast on tema tegelaskujus jõulist Lara Crofti ja need kujud ei sega teineteist, vaid segunevad meeldejäävaks naiskarakteriks, keda balletilaval kuigi sageli ei kohta.
Samuti on hea meel pisikeste ahvidena üles astunud Vanemuise tantsu- ja balletikooli õpilastest, kes vähemalt esietendusel suutsid kohati esineda ühtlasemalt kui profitrupp, ja rõõmu tuleb tunda ka sellest, et Tommingal on korda läinud panna ooperikoor liikuma nii, et vaadata pole piinlik, vaid lihtsalt lustakas.
Nagu lopsakas arvutimäng
Lapsevanemad ei peaks end eksitada laskma kohatistest varajastest etendamisaegadest ega ka määratlusest «tantsulavastus koolieale». Pisike mudilane, kes loodab laval leida midagi Disney multika taolist, seda siit ei leia. Pigem on «Mowgli» tantsulavastus noortele.
Tegevustikku arvutimaailma ja inimdžunglisse nihutades püüab lavastaja kõnetada just neid. Arvestades, et tantsulavadel, žanrist olenemata, teismelistetükke eriti ei näe, on Vanemuise algatus tervitatav.
Ehkki karakterid on laenatud Kiplingilt, laval sidusat lugu ei jutustata. Ja seetõttu õnneks väga ei segagi, kui Mowgli-loo süžee vaatajal meeles pole. Pigem võib lavategevust vaadata kui lopsakat arvutimängu, kus Lara Croft võitleb Pärsia Printsiga. Lavastuse loojaid on ajendanud hirm selle pärast, et internetiajal kipub inimlikkus kaotsi minema.
Noori ärgitatakse end arvutimaailma ahvatlustest hetkekski distantseerima ja märkama seda, mis on «päriselt» meie ümber. Sellele viitab ka lavastuse lõpustseen, kus üksi jäänud peategelane end petlikust (lava)virtuaalsusest välja murrab. Ülelugenud kriitikule võib ju selline moraalilugemine tunduda kergelt trafaretsena, ent see ei välista, et see noortele korda minna ei võiks.
Uuslavastus
«Mowgli»
Koreograaf-lavastaja ja kostüümikunstnik Mare Tommingas. Helilooja Tauno Aints. Muusikajuht ja dirigent Aivo Välja. Lavakujundus Vladimir Anšon
Nimiosas Takuya Sumitomo või Colin Thomas Maggs
Esietendus 30. oktoobril Vanemuise teatris