Helen Sildna: sallivus on meie riigi tuleviku võtmeküsimus

  • Meie oleme oma riigi peremehed
  • Võibolla käes aeg uueks suureks «Rock for Peace» liikumiseks?
  • Kultuuri kaitsmine ei tohi seisneda endasse sulgumises
  • Me ei pea kartma, et meie kultuur on ohus

Helen Sildna

FOTO: Laura Kallasvee

Helen Sildna, aasta kodanik 2015, Tallinn Music Weeki ja Sõbraliku Eesti korraldaja avab oma mõtteid kodanikuks olemise ja Eesti ühiskonna teemal.

Suur tänu kõigile, kes mind kandidaadiks esitasid ja valisid, kõigile, kes on minu tegemistesse uskunud, suur tänu kõigile kaasamõtlejatele. Eriline tänu ka neile, kes vaidlevad ja jäävad eriarvamusele – nii saame me kõik pidevalt targemaks ning õpetame teineteist.

Aasta kodaniku tiitel on mulle suur üllatus ja loomulikult suur au ning ka vastutus. Ühest küljest olen saanud selle millegi eest, mis on mulle loomulik ja iseenesestmõistetav – seista väärtuste eest, millesse usun, teisest küljest mõjub see tugeva motivaatorina – olla veelgi teadlikum sellest, et kõigel, mida me teeme ja korda saadame on mõju, sellega kaasnev ka vastutus.

Samas tunnen ma, et neid, kes oleks võinud minu asemel selle auhinna hoopis saada, on nii palju – ma näen enda ümber kümneid inimesi, kes iga päev ja pidevalt panustavad pühendunult olulistesse asjadesse. Kui ma saaksin, annaksin omaltpoolt välja mitukümmend aasta kodaniku tiitlit – inimestele, kellega sain tuttavaks Sõbralik Eestit korraldades, inimestele, kes on olnud aastaid minu meeskonnas Tallinn Music Weeki korraldamas, inimestele kes ajavad pühendunult iga päev oma asja, võideldes parema maailma nimel.

Ma olen lihtsalt üks näide. Loodan, et pigem lihtsalt sümbol mõtteviisist – igaüks meist saab teha midagi, millel on mõju ühiskonnale ja väga paljud meist teevadki, iga päev. Ei olegi oluline mis valdkonnas.  

Milline on hea kodanik?

Niimoodi on naljakas vastata, aga ma selgitan ehk hoopis, mis on minu jaoks hea kodaniku tähendus. Riik on oma kodanike summa. Täpselt selline riik meil ongi, milliseks me ta teeme, meie oleme oma riigi peremehed, see on MEIE riik. Kodanik on nagu hea peremees või perenaine – kui näeb, et midagi kisub viltu, paneb käed külge.

Hea kodanik ei lähtu ehk vaid sellest, mis on kasulik talle või tema perele, vaid lähtub laiemast kasust – meile kõigile. Hea kodanik võtab labida ja teeb tee puhtaks, kui näeb, et kodutänav on lumme tuisanud – mitte lihtsalt enda ja oma pere jaoks, vaid kõigi jaoks. Hea kodanik hoolib, märkab ja võtab asja käsile. Selliseid inimesi ma näen iga päev enda ümber.

Kuidas on seotud muusika ja kodanikuühiskond?

Mulle on jõudnud just viimase aastaga kohale, kui suur ja kui võimas on tegelikult muusikafestivalide ja laiemalt kultuuriorganisatsioonide kandepind ja kaal ühiskonnas. Kui sellise mastaabiga sündmus nagu näiteks Glastonbury kutsub pealavale esinema Dalai Lama koos Patti Smithiga, siis on see võimas rahusõnum, mis jõuab sadade tuhandete inimesteni kohapeal ja läbi meedia ka miljoniteni.

Kultuuril ja kultuuriorganisatsioonidel ning muusikal selle osana on võimas mõju ning võim jõuda suurte inimhulkadeni, mis paneb loomulikult mõtlema ka vastutuse peale, mis sellega kaasneb. Aina rohkem muusika- ja kultuurifestivale maailmas sõnastavad oma väärtused ning seisavad nende eest kindlameeleselt. Me ei korralda ka Tallinn Music Weeki selleks, et pakkuda pelgalt meelelahutust, see on meie panus paremasse ühiskonna, parematesse võimalustesse meie muusikutele, loovamasse, julgemasse, mitmekesisemasse ühiskonda.  

Mulle meenub Bob Geldofi kõne aastast 2006, kui ta võttis vastu auhinda Live 8 korraldamise eest öeldes: «Maailmas pole olemas mitte ühtegi teist valdkonda, mis oleks suutnud midagi sellist korda saata – 1000 artisti mängimas 24 tunni jooksul 10 linnas maailma kõige keerulisemates kontserdikohtades ning miljonid inimesed kogemas seda kohapeal ja läbi teleülekande. Seda ei oleks suutnud korda saata ei finantssektor, pangad, juristid, poliitikud ega riigid, seda suutis muusikavaldkond.»

Ma olen sellele Bob Geldofi kõnele peale Sõbralikku Eestit palju mõelnud. Võibolla ongi käes aeg uueks suureks «Rock for Peace» liikumiseks? Võibolla ongi käes aeg kodanikel tõtata appi riikidele, meie ühiskonnale. Ei, ma ei pea silmas et me peaksime olema poliitikute hääletoru, absoluutselt mitte, vastupidi – me oleme head peremehed oma riikidele ja me saame toetada poliitikuid julgete, austate ja edasiviivate otsuste langetamisel.

Millised on Eesti ühiskonna suurimad probleemid?

Me oleme noor riik ja uus demokraatia, ka meie kodanikuühiskond on nooruke ning on oma enesekindlust viimastel aastatel just leidma hakanud. See on äärmiselt oluline. Ma olen näinud viimasel kuudel, kui vapustavalt profid on näiteks põgenikega tegelevad MTÜd Eestis, olgu Pagulasabi või Johannes Mihkelsoni Keskus või Inimõiguste Keskus, Hoolekandeteenuste AS.

Näeme, et eraalgatusel loodud organisatsioonidesse kogunevad oskused ja pädevused, mida riigil ei saa olla ja ei peagi olema – see on väga eluterve, et riik usaldab teatud funktsioonid kodanikele, ettevõtetele, eraalgatuslikele organisatsioonidele. Riik ei pea olema monopol, kes teostab kõik tegevused maksumaksja raha raames ise. Kodanikud ja riik peavad õppima teineteist usaldama. See on hädavahalik. 

Üldisemalt aga, me oleme viimase dekaadi vältel olnud suunatud kiirele edule ja majanduskasvule, mul on tunne, et on aeg keskenduda palju sügavamalt inimestele. Kui me seda ei tee, ei arene ka meie majandus. Meil ei ole mõtet rääkida ekspordist ja Eesti kuvandist maailmas, kui me ei suuda aktsepteerida teisi kultuure, religioone ja maailmavaateid. Me ei tohiks aga olla nii pinnapealsed.

«Welcome to Estonia» ning uus Eesti bränd on kasutud, kui me tegelikult soovime sulguda oma rahvusluse käsitluses kasti surutud stampidesse. Eesti kultuur on seda rikkam, mida avatum ta on kõigele uuele ja erilisele. Kultuuri kaitsmine ei tohi seisneda endasse sulgumises. Me oleme tugevad, kui me oleme avatud. Aga meie enesekindlus algab iga indiviidi sisemisest enesekindlusest ja sellega tuleb tegeleda.

Oleme siiani käsitlenud sallivuse temaatikat eelkõige sotsiaal-, sise-  ja kultuuriministeeriumi temadena, kuid tegelikult on see meie riigi võtmeküsimus, mis puudutab selgelt nii rahvusvahelisi suhteid kui ka riigi majandusarengut. On mitmeid uuringuid, mis tõestavad, et eduka majanduse aluseks on loovus, loovuse vundamendiks aga omakorda tolerantsus – indiviidi austamine ja aktsepteerimine süviti. Sallivus on meie riigi tuleviku võtmeküsimus.

Eesti on väike riik – iga inimene siin on kulla väärtusega ning me ei saa endale lubada, et on neid, kes ei leia siin võimalust eneseteostuseks. Meie olulisim väärtus on inimene ning tema põhiõigused – võrdsed võimalused, vabadus end väljendada ja teostada sellisena, kes ta on, hoolimata rassist, religioonist, seksuaalsest sättumusest, soost või erivajadustest.

Sallivus loob eeldused eneseväärtustamisele, loovusele ja uutele ideedele, mis on omakorda alusmüüriks elutervele ühiskonnale ja ka jätkusuutlikule majandusele. Pole olulisemat inimese ja tema põhiõiguste eest seismisest, kõik muu saab tulla alles peale seda. 

Väliste (nt pagulasprobleem) ja siseste (nt kooseluseadus) probleemide kerkides kipub meie ühiskond kahetsusväärselt laiali minema. Kuidas saaks kodanikke koos hoida? Kas peakski?

Tuleks ehk kasuks mõelda sellele, millest me unistasime, kui Eesti püüdles iseseisvuse poole. Me soovisime olla osa vabast Euroopast. See oli meie suurim soov, eesmärk ja püüdlus. Me unistasime demokraatiast, mille aluseks on võim kodanikele, mille aluseks on ka inimese põhiõigused ja väärtustamine.

Meenutaksin president Meri sõnu: «Vaadake, kuidas maailm on muutunud. Ma tahaksin väga loota, et Eesti on muutunud koos maailmaga, aga sellest ei jätku. Teie juured on siin mullas, kuid te peate mõistma, et Eesti on osa Euroopast. See on avatud maailm ja teist sõltub see, kui uhkelt ja iseteadvalt Eesti sellesse avatud maailma astub.»

Ja meenutaksin ka president Ilvese sõnu: «Hirm on halb teejuht ning hirmu ära tundes tundis Eesti rahvas ära ka selle, et kartma hakates jäädaksegi kartma. Meie nii ei tahtnud ega taha elada.»

Me ei pea kartma, et meie kultuur või elukombed on ohus, kui siia saabuvad elama inimesed teistest kultuuridest. Me ei pea kartma, et gei-paaride seadusega kaitstud kooselu on ohuks kellegi perele või traditsioonilisele peremudelile. Me oleme enesekindel ja väärikas rahvas ja me saame lubada iseendale ja oma külalistele vabadust ja õigusi. Me oleme võimelised ka teisi aitama, me oleme võimelised usaldama.

Aga loomulikult – kõige võti on kuulamine ja mõistmine. Ja selge on ka see, et demokraatliku riigi tunnuseks on vabadus jääda eriarvamustele. See ei tähenda aga, et tohime aktsepteerida kellegi diskrimineerimist soo, kuuluvuse, rahvuse, religiooni, seksuaalse sattumuse, nahavärvi või erivajaduste alusel. Võrdsed võimalused on VÕRDSED VÕIMALUSED sõna otseses mõttes. Kõigile.

**

Sõbraliku Eesti taha koondusid sajad inimesed ja ettevõtted, kes olid valmis panustama inimlikesse väärtustesse meie riigis. Selle algatuse läbi saime kinnitust, et meid on palju, kes usuvad, et Eesti tee on olla avatud, inimlik ja tolerantne riik, osa Euroopast ja maailmast. Oleme jätkuvalt valmis selle nimel tegutsema, sest pole olulisemat põhiväärtustest, mille lahutamatu osa on nii kooseluseadus kui valmisolek võtta vastu ja võtta omaks uusi ühiskonnaliikmeid teistest kultuuridest. Riik on oma kodanike summa, meie riigi tulevik on meie endi kätes.

Tagasi üles