Reedel mälestusteköidet esitlenud ajaloolane ja poliitik Lauri Vahtre leidis, et mälestusi on võrreldes ilukirjanduse või õpikutega emotsionaalselt sama erinev kirjutada kui istuda kodus küünlavalgel või seista ülikonnas kuskil vastuvõtul, tikuvõileibadega taldrik käes.
Kuidas ja miks tekkis 1999. aastal mõte panna kirja õpinguteaegsed meenutused, arvestades just, et tegu ei olnud siis veel selliste elulugude-ajastuga kui nüüd?
Ma ei teagi, kas tekkis mõte või oli see hoopis mingi ebamäärane sisetunne. Mulle endale on teiste inimeste mälestused tavaliselt huvitavad. Ja seda eeskätt mitte kui sündmuste, vaid kui tundmuste, arvamuste, lootuste, taotluste, rõõmude, pettumuste ja muu taolise kajastajad. Eks ma siis oletasin, et võib-olla pakub sellesarnane ajastumaaling, kui mina ta ette võtaksin, kellelegi teisele sama moodi huvi. Ajastu oli ju – kuidas nüüd öeldagi – stiilne. Stiilselt brežnevistlik ja absurdne. Ühe omapärase, kuid kokkuvõttes inimvaenuliku maailma lõpufaas. Sellisena ülimalt õpetlik.
Kui erinevad tunduvad toonaste gümnasistide-tudengite elud tänase päevaga võrreldes igapäevases, argielulises mõttes?
Ega ma tänaste gümnasistide-tudengite igapäevaelu väga hästi tunnegi, minu lapsed on alles põhikooli eas. Aga see vähene, mida ma tean, näikse ütlevat küll, et erinevused on suured. Tänaseid ja toonaseid võimalusi on lausa raske võrrelda, tänased on nii võimsalt üle. Võimalused reisida, võimalused infot hankida, võimalused mingi harrastusega tegelda...
Muidugi, kes tahab viriseda, see leiab alati põhjuse, aga üldiselt on eneseteostusvõimaluste skaala ikka oluliselt avaram. Osalt tänu nõukogude võimu kokkuvarisemisele, osalt tänu sellele, et lihtsalt aeg on edasi läinud. Ka ohud, mis noori varitsevad, on suuresti erinevad. Ma ei tõtta väitma, et nad tollal olid väiksemad. Ütlen – erinevad.
Noortena mõeldakse alati, mida ja kuidas edasises elus tehakse, n-ö. «kelleks saada»? Kuna toona oli vaimne ja ühiskondlik õhkkond ju hoopis teine, kuidas ja mis laadi oma tulevikku siis nähti?
See haakub eelnevaga. Tänased valikuvõimalused on ikka hoopis teised. Majanduse ja ühiskonna struktuur oli jäigalt ette antud, inimestele oli ette nähtud teatav hulk lahtreid, millest siis mõnda tuli maanduda. Kes maalriks, kes kolhoosnikuks, kes autojuhiks, kes miilitsaks. Täna kaalutlektakse vist rohkem elualade, mitte konkreetsete ametite kaupa. Lisaks on täna levimas arusaam, et inimene võib elu jooksul oma tegevusala muuta, ja isegi korduvalt. Selle taustal tundub küsimus «kelleks saada» koguni vanamoodne. Ma ei ole kindel, kas selline nihe hea on. Inimene peab noorena otsima, seda küll, aga ükskord võiks inimene ka enam-vähem valmis saada.
--
Tartu Ülikooli ajaloolasena lõpetanud Lauri Vahtre on riigikogu liige. Ta on rohkem kui kahekümne ajalooraamatu ja õpiku autor ja kaasautor. Vahtre on tõlkinud inglise keelest eesti keelde kümmekond ajalooraamatut. Ta on avaldanud mitusada artiklit, kirjutanud kaks romaani, mõne filmistsenaariumi ja kümmekond näidendit.
Vahtre 1999. aastal avaldatud kooli- ja ülikooliaegsete memuaaride köite «Meenutusi kadunud maailmast ehk keskkoolist, ülikoolist, matkadest, malevast, väljakaevamistest ja muust aastail 1975-1984» teine trükk ilmus ajakirja Akadeemia ja Eesti Päevalehe raamatusarjas «Eesti lugu» sel laupäeval.