Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Õudne raamat!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jekaterina Silina illustratsioon raamatust «Õuduste kool». | FOTO: Repro

«Pange mind mõnda teise kooli! Siin koolis on nii õudne!» Küllap on mõnegi lapsevanema kõrv selliseid palveid kuulnud. Peale Osteri «Õuduste kooli» lugemist tundub ilmselt, et pole see meie kool nii õudne midagi. Õpetajad pole ebasurnud, valvur ei ole maniakk, ei õpita kägistustabelit, direktor ei loobi lapsi kividega ja õppeluukere käitub igati ontlikult.


«Õuduste kool» on mitmes mõttes erakordne raamat. Kui palju meil praegu üldse tänapäeva vene lastekirjandust ilmub? Ega ei ilmugi. Kas oleme ikka veel valimatult allergilised kõige suhtes, mis suure naabri poolt tuleb? Või me lihtsalt ei tea, mida head, põnevat ning vahendamisväärset selle kandi lastekirjandus pakub? Kõnesoleva raamatu tõlkija Ilona Martson teab ja loodetavast jätkab valimist ja vahendamist.

Tõlkija tunnistas ühel esinemisel, et lapsena oleks ta meeleldi mõnd õudusjuttude kogumikku lugenud, aga polnud, mida lugeda. Nüüd püüab ta ise seda viga parandada. Ajakirjale Täheke saadetud õudukatest andis Martson üle-eelmisel aastal  välja «Eesti laste jubejutud», nüüd tõlkis Osteri «Õuduste kooli».

Ei teagi kohe, kumba rohkem kiita – kas autorit või tõlkijat. Raamat on lastele omases stiilis jutustatud ja kirja pandud. Lauseehitus, jutustamisviis, absurditunnetus, tegelaskond – justkui oleks Oster kiiganud «Eesti laste jubejuttudesse». (No küllap on laste seas ringlev õudusfolkloor igal maal ja igal ajal (?) suhteliselt sarnane.)

Siin on ka vastus kõigile neile, kes kahtlevad õudusjuttude sobilikkuses nooremale koolieale. Lapsed on märksa krõbedamaid lugusid kokku fantaseerinud kui kirjaniku-onu. Meenutagu iga täiskasvanu, millised lood neil omal ajal ringlesid. Ikka see vana tuttav  must käsi, mis klaverit mängis, ja verine kinnas ja verevõtjad ja…

Osteri juttudes on elutervet absurdihuumorit, mis loogikarajal kurvid sirgeks sõidab, aga puusse ei pane. Omanäoliseks teeb raamatu see, et kõik «juhtumid» on toodud lastele tuttavasse koolikeskkonda. Õõva tekitavatele gootilikele kirjeldustele ruumi ei anta. Autor kasutab nappi ja täpset detaili ja laseb kohe sündmused lõa otsast lahti.

Ta kasutab klassikaliste õudusjuttude tegelasi ning võtteid: deemon, luukere, salapärane kaart ja mustade kaantega õpik, verine kiri seinal, omaette elu elavad karvased sõrmed, salapärased numbrid jne. Aga mitte ainult. Oster võtab klassikat töödelda. Verise kirja on kirjutanud hoopis koolipoiss ja koristajatädi kummitus käib seda maha nühkimas. Tahvlilapist on saanud vereimeja. Aga kui lugu ikka väga koledaks pöörab, võib painajale lihtsalt «laku panni» ütelda!

«Ühe kooli võimlemisõpetaja oli nõid.» Selline loo algus võtab nõustuvalt noogutama nii mõnegi endise ja praeguse õpilase. Kuid autor ei tee kogu aeg lastele silma, kujutades kooli õuduste koopana ja õpetajaid koletistena. Tõsi, ühes loos paneb ta kooli ukse kohale loosungi «Tere tulemast põrgusse!». Aga nii juhtub sellepärast, et suvevaheajal on  majja kuradid siginenud ja seal nõiakunsti kooli avanud…

Nii õpilased kui õpetajad langevad üleloomulike jõudude ohvriteks. Oranžide silmadega 5.c klassi lapsed põhjustavad just õpetajas õigustatult õudu! Kontmees keerutab noorukese õpetajannaga kesköist tantsu ja koolis ööbinud laulmisõpetaja muudetakse kitseks, no selleks võimlemisriistaks täpsemalt, kaebamise eest…

Osteri jutud pole pelgalt meelelahutus, nagu pealt võib paista. Neis peitub folkloorile omast köögiukse kaudu majja sisenevat teadmust. Võtame või raamatu esimese loo, kus poiss õpib ainult viitele, saab kuldmedali, aga kaotab oma hinge. Lugu karvaste sõrmedega meenutab meie krati-jutte, kus üleloomulikust abimehest saab hukutaja.

Kõnealune raamat pole eesti lastel sugugi esimene kohtumine Grigori Osteri loominguga. Aastal 1975 avaldas Täheke tema lühijutu «Tahan olla elevandipoeg», mis ei andnud veel õigupoolest aimu, millise kirjamehega meil tegemist tuleb. 1999. aastal avastasid III klassi õpetajad matemaatika töövihikust kimbukese ebatraditsioonilisi matemaatikaülesandeid, kus tuli ette munade puruks trampimist, kaktuste raseerimist, vanaisa ehmatamist ja muid absurdseid (aga naljakaid) seiku. Tõrelemist jätkus ajakirjanduse veergudel kohe kauemaks.

Luuleraamat «Kahjulikud nõuanded» (2006) paraku nii palju tähelepanu ei pälvinud, kui, siis vaid kujunduse eest kiita (ill Jüri Mildeberg). Muuseas, «Õuduste koolile» tegi pildid üks vene tippillustraatoreid Jekaterina Silina, kelle töödega on meil olnud võimalik tuttavaks saada Tallinna illustratsioonitriennaalidel.

«Õuduste koolist» kujuneb tõenäoliselt menukas raamat. See rahuldab laste tarvet põnevuse ja nalja järele ning tõmbab lugema ka neid poisslapsi, kes muidu lugemisse ülima ettevaatusega suhtuvad (no et äkki hakkab külge). Täiskasvanud aga ärgu peljaku – võrreldes teismelistele suunatud arulageda vampiiriromantikaga on «Õuduste kool» nutikas lugemine, mis õhutab muu hulgas ka loovust – kolm lugu raamatu lõpus jäävad lugeja lõpetada.

Raamat

Grigori Oster
«Õuduste kool»

Illustreerinud Jekaterina Silina
Tõlkinud Ilona Martson
Varrak, 2010

Tagasi üles