Kuidas kodustada Põhja konna*

Andrus Kivirähki «Mees, kes teadis ussisõnu» meenutab sõgedamat sorti rahvajutukogumikku. Foto: Peeter Langovits

Tänavu suvel oma neljakümnendat sünnipäeva pidanud menukirjanik Andrus Kivirähk on kodustanud Põhja konna ja sellega võitnud eestlaste südamed. Kuidas Kivirähk seda tegi, kirjutab Ott Heinapuu, Tartu Ülikooli semiootika doktorant.

Sellest annab tunnistust ka üks tõestisündinud lugu, mille kuulsin koolivennalt mõne aasta eest. Läinud seltskond eesti turiste valmisreisiga Egiptusse. Astuvad seal ühte poodi sisse, ühel on käes Andrus Kivirähki «Mees, kes teadis ussisõnu» köide. Egiptlasest poepidaja vaatab ja saab kohe aru: «Oi, teil on see sinine raamat – te olete eestlased. See sinine raamat on ju teie pühakiri?» Minu meelest paneb see «Ussisõnade» romaani kenasti usundiliselt paika.

Kui vaadata sinise kaane taha, on rahvaluulet tundva inimese üks esimesi mõtteid otsida sama autori eelmise menu­romaani «Rehepapi» kiiluvees «Ussisõnadestki» rahvaluule ja rahvausu motiive. Aga need kaks romaani on oma ülesehituse žanri poolest üsna erinevad.

«Rehepapp» on nagu lapitekk, mis on kokku pandud siit ja sealt kokku laenatud lappidest. Nende hulgas on hulk rahvusvaheliselt levinud ühe-kaheepisoodilisi naljajuttude süžeid. Lisaks on lugu ohtralt maitsestatud kõiksuguste tontide, kollide ja krattide mainimise ja kirjeldustega.

Tulemus meenutab väga mõnda sõgedamat sorti rahvajutukogumikku. Rahvaluuleteadlase pilguga on seda väga huvitav lugeda – mõte liigub kohe sinnapoole, kust traagelniidid eri lappide vahel käivad, mis materjalist need lapid on ja kust pärit. Arvan, et «Rehepapp» oleks selle poolest väärt täielikku folkloristlike kommentaaride ja allikaviidetega juubeliväljaannet, nagu on tehtud Friedrich Reinhold Kreutz­waldi kirjutatud rahvuseeposest «Kalevipoeg» või John Ronald Reuel Tolkieni romaanist «Kääbik».

Aga «Mees, kes teadis ussisõnu» on žanrilt kõige rohkem ajalooline romaan, meenutades mõnda Eduard Bornhöhe, Enn Kippeli või Andrus Saali teost. Kivirähki romaan kuulub samasse žanri, mida parodeerib üks teine eesti kultuurile üsna oluline kunstiteos viimasest ajast, nimelt Õ-fraktsiooni vändatud «Maleva» film.

«Rehepapi» kõrval on «Mees, kes teadis ussisõnu» korralikult komponeeritud arenguromaan 19. aastasaja traditsioonis, mis eesti kirjanduses õilmitses läbi 1930. aastate. Nagu säärased teosed tavaliselt, jälgib see ühe noormehe elukäiku pöördelistel aegadel muinas- ja keskaja piiril.

Ajaloolane Linda Kaljundi on «Malevast» kirjutades avaldanud arvamust, et ajaloolised romaanid on eestlaste ajalootunnetust kõige rohkem kujundanud. «Ussisõnad» omakorda toetuvad paljuski sellele samale harjunud ja koolist tuttavale rahvusromantiliste ajalooliste romaanide kaanonile, mille eeldus on Kaljundi sõnul kogu aeg olnud, et Läti Henrik valetas.

Võiks ju spekuleerida, et «Ussisõnade» ajastu on enam-vähem Jüriöö ülestõusu eelne, aga romaanis kirjeldatud metsaelu meenutab üldiselt väga Arkaadia ja kuldse ajastu lugusid Kreeka mütoloogiast. Valitseb küllus ja rahu, pole tarvis vilja kasvatada ega jahti pidada, samuti on inimesed palju paremad ja nutikamad kui hiljem.

Sarnane on ka Kreutzwaldi «Kalevipojas» kirjeldatud maailm, kus raudmehed maale tulevad. Kuid Kivirähk on selle ootuspäraselt groteski keeranud. Tundub, et kasutust leiab üldine idealiseeritud muinasajapilt, mis on kujundatud rahvusromantismi ajal ja Eesti Vabariigi esimesel kahel aastakümnel.

Kuigi «Ussisõnades» on tarvitatud paljusid tuntud stereotüüpe, pakub romaan parasjagu nihkes ja alternatiivse nägemuse nagu «Ivan Orava mälestused» sõjaeelsest Eesti ajast. Üks huvitav nihe on see, et hiietark Ülgase hiis on vastu ootusi pärna- ja mitte tammesalu.

Et maharaiuja on kohalik ja mitte misjonär, on teine säärane nihe võrreldes juurdunud rahvusromantilise diskursusega. (Igaks juhuks tuleks lisada, et pühadus pole väljaspool rahvusromantilisi tekste ühegi puuliigi monopol ega kipu üldse käima puuliikide kaupa – loodus- ja muinsushuviline võib Eestis leida pea iga liiki pühaks peetud või peetavaid puid.)
«Ussisõnades» meenutab folkloorset algupära materjali kasutamine näiteks seda viisi, kuidas A. H. Tammsaare kirjutas oma «Põrgupõhja uue Vanapagana».

Episoode rahvanaljanditest, muinasjuttudest või muistenditest pole autor «Ussisõnadesse» laenanud otse, nagu «Rehepapis». Tegu on üsna kindlalt kirjakultuuri tekstiga, mis tarvitab folkloorset materjali motiivhaaval ja säästvalt, vahel ka varasemate töötluste kaudu.

Nii on ussisõnade teemaga – muinasjuttude ja muistendite kirjanduslike töötluste kogumiku «Jutt mehest, kes teadis ussisõnu» nimijutt on kaheepisoodiline lugu ussihammustuse ravimisest, mille Kivirähk on tõmmanud oma romaani selgrooks.

Üks romaani olulisemaid tegelasi, Põhja konn on Friedrich Reinhold Kreutzwaldi autorilooming, mis sündis seetõttu, et Lauluisa oma «Eesti rahva ennemuistseid jutte» kokku kirjutades arvas, et draakon on liiga euroo­palik elajas. Kreutzwald otsustas, et parem on koletist nimetada Põhja konnaks. Kreutz­waldil on Põhja konn nagu lohetapmismuinasjutu lohe kunagi – loos on ta põhiliselt selleks, et kangelane lohe tappa ja kuningatütre vabastada saaks.

Kreutzwaldi muinasjutu illustreerijad Günther Reindorff ja Herald Eelma on mõlemad Põhja konna joonistanud. Kui Reindorffi illustratsioonil meenutab Põhja konn ikkagi basiliski ja tema tapja püha Jürit, siis Eelma loodud konnakujuline hiidkoletis on juba täiesti omanäoline.

Õudne elajas on leidnud vaba pääsu lugematute laste õudusunenägudesse, kuna talle on antud väärikas koht eraldi lasteraamatuna välja antud «Põhja konna» esiküljel.

Ja nüüd on Kivirähk selle looma kodustanud ja andnud Põhja konnale palju õilsama loomu, umbes nagu Suurel Tõllul Saaremaa mütoloogias. Autor on võtnud paar motiivi ja tõmmanud need punase niidina läbima kogu romaani. Säärast loovat ümberkäimist rahvaluulega võiks nimetada etnofuturistlikuks.

Kuid umbes samal kombel laenas Kreutzwald omal ajal Elias Lönnroti komponeeritud «Kalevala» eeposest ühe kompositsiooniliselt võrdlemisi ebaolulise Kullervo veretöö, mida suurem osa soome lugejaid arvatavasti ei mäletagi, ja tegi selle põhjal Kalevipojast Soome sepa poja mõrtsuka. See motiiv läbib punase niidina kogu eepost ja viib Kalevipoja lõpuks hukule.

«Rehepapi» ja «Ussisõnade» tuumtegelased, kes lugejale kõige lähemale tuuakse ja lugejale kõige sümpaatsemaks muudetakse, on oma suhtumiselt organiseeritud religiooni ja üleloomulikesse nähtustesse mõneti sarnased ja mõneti erinevad.

Ühelt poolt eitatakse mõlemas romaanis absoluutse hea ja absoluutse kurja vahelist võitlust. Teisalt toimib nõiakunst ehk maagia mõlemas kirjeldatud maailmas üsna ühtmoodi. Tegu on omandatava oskusega, pigem tehnika kui üleloomuliku jõuga.

«Rehepapis» levitatavad nõiakunsti retseptid kuuluvad üsna kindlalt tegelaste loomulikku ja igapäevasesse maailma. Samuti on «Rehepapis» ka ülejäänud üleloomuliku sfääriga – jäika piiri loomuliku ja üleloomuliku maailma õigupoolest ei olegi. Vanapagan, katk, kodukäijad ja kõik muud tondid on parasjagu risuks jalus nagu mis tahes muud kahjurid, valetavad ja varastavad peale selle.

Ent «Ussisõnades» läheb peategelane Leemet koos ülejäänud mõistliku metsarahvaga kaugemale, eitades haldjate, Jumala ja libahuntide olemasolu. Üleloomulikku pole «Ussisõnade» minajutustaja seisukohalt lihtsalt olemas, selle kategooria on välja mõelnud rumalad inimesed, kes asjadest aru ei saa. Säärane suhtumine annab «Ussisõnadele» tugeva ratsionaalse ja vahest isegi agnostilise alatooni. Üleloomulikud võimed seletatakse lihtsalt ära kadunud oskusteks.

Siiski tundub mulle, et siin on Kivirähk tabanud ära midagi, mis on küllalt lähedane taevapõdra rahvaste meelele ehk boreaalsele ilmapildile, nagu nimetas Uku Masing põhjapoolse Euraasia ning Põhja-Ameerika metsa- ja tundravööndi rahvaste vana usku.

Umbes samasugusest kultuuriruumist on uuemal ajal rääkinud põhjapõdrakasvatajaid uurinud briti sotsiaalantropoloog Tim Ingold oma monograafias «The Perception of the Environment». Võttes näiteks odžibve indiaani ontoloogia, märgib ta ära, et ka seal pole jäika piiri loomuliku ja üleloomuliku maailma vahel.

Nii liigub mõte sinnapoole, et «Ussisõnade» metsarahvas meenutab eluviisi poolest peale kuldse ajastu Kreeka mitmeti mõnda metsa- või tundravööndi rahvast, kelle ilmapilti on nimetatud šamanistlikuks.

Ja tõesti, romaani «Mees, kes teadis ussisõnu» lõpustseenid, kus Leemetist saab Põhja konna vardja, meenutavad šamaaniks ehk nõiaks saamist viisidel, nagu see on kombeks Põhja-Ameerikas ja mis Uku Masingule südamelähedased olid. Põhja konn ilmub lõpuks Leemetile unenäolaadses seisundis, mis meenutab šamaanlikku rännakut. Lisaks omandab ta võime ruumis imepäraselt liikuda nagu saami lendnõiad.

Selles kontekstis on organiseeritud religiooni eitamine kõigiti loomulik, sest nõiad ja šamaanid kipuvadki oma spetsiifiliste oskuste ja ilmapildiga muust ühiskonnast eemale jääma. Samas kuulub Leemet koos oma eelkäija Meemega Põhja konna vardjate salajasse järglusse, mida võib samuti usuliseks traditsiooniks pidada.

Eriti tänulik olen ma autorile karude sõbraliku kujutamise eest romaanis, mis minu meelest samuti seob «Ussisõnade» maailma põhjapoolkera metsa- ja tundravööndi põlisrahvastega. Ühelt poolt sarnanevad õemees Mõmmi ja tema suguvennad väga selle napi aruga karuga, kes loomamuinasjuttudes taluperemehe või rebase käest tüssata saab. Neid jutte on räägitud üle Euroopa põllupidajate rahvaste seas.

Aga teisest küljest tundub mulle, et minajutustaja õemees Mõmmi võiks olla lähedane sugulane hantide peajumala Numi-Toorumi pojaga, kes taevast ulakuse pärast alla heideti ja nüüd karu kujul mööda maad ringi kondab. Sellepärast tuleb karudele ju ka uhkeid karupeiesid pidada.

* Tekst põhineb Ott Heinapuu ettekandel «Rahvausu motiividest romaanis «Mees, kes teadis ussisõnu» 4. novembril Kirjanike Majas peetud konverentsil «Andrus Kivirähk – mees, kes kirjutab…».

Raamat

Andrus Kivirähk
«Mees, kes teadis ussisõnu»

Eesti Keele
Sihtasutus, 2007, 380 lk