Sirje Rungel on tänavu juubeliaasta, ja nagu juubeliaastate puhul ikka, tehakse juubelitegusid. Kumu palus Rungel teha juubeliteo ja korraldada üks näitus. Runge aga ei hakanud töid kokku kuhjama ja pani vaatamiseks välja oma suurima maali «Suur armastus».
Tegu ei ole «Suure armastuse» esmakordse tulekuga publiku ette. Pärast maali valmimist 2004. aastal sai seda kaeda Rotermanni soolalaos. Kunstnik põhjendas oma valikut sellega, et ei tea, kas saabki seda tööd enam näitusel eksponeerituna näha.
Kunagi 1970ndatel maalis Runge pilte, mida määratleti stiililiselt geomeetrilise abstraktsionismi hulka kuuluvaks. See oli külm ja minimalistlik kunst, mida iseloomustasid lõuendile kantud geomeetrilised vormid ning nende omavahelised suhted-paiknemine pildiruumis. See oli cool ja minimalistlik tehnoloogiline poeesia.
Samuti oluliseks karakteristikuks, millest Runge puhul rääkida armastati, ja muidugi põhjendatult, oli värv. Vaadake nüüd seda tooni ja vaadake teist, jälgige üleminekuid, osutasid šikid kriitikud.
Ning muidugi valgus. Valgus on olnud alati teemaks, kui Rungest on juttu tehtud. «Valguse metafüüsika,» on šikid kriitikud kokku võtnud Runge arenguid 1980ndatel. Aja jooksul on geomeetriat Runge maalides vähemaks jäänud ja pildid on muutunud lihtsalt abstraktseks.
Värv ja valgus mängivad põhirolli ka täiesti abstraktse «Suure armastuse» puhul. Aknad näitusekohas on kinni kaetud, et ükski juhuslik päikesekiir ei saaks töösse sekkuda. Valgus on sünteetiline, seda heidavad prožektorid.
Erinevate nurkade alt avanevad vaatajatele metalselt hõbehalli hiigelmaali erinevad perspektiivid, võimalused ja konstellatsioonid. Nii see «Suur armastus» siis vaikuses ja valgustes seisab ja ootab tõlgendajat justkui mingi ajatu mõistatus.
«See on minu armastusavaldus maailmale,» seletab kunstnik ise pildi tööpõhimõtet. Kui juba terve maailm, siis võib juhtuda, et hakatakse arutul hulgal tõlgendusi otsima. «Suur armastus» annab selleks loa, ja minu meelest isegi natuke ülbeltki. «Lõpuks on Runge ju modernne askeet, kes otsib pidevat lepitust eluilmaga,» on kunstikriitik Hanno Soans kunagi Runge kohta kirjutanud.
Eespool mainitud 1970ndate tööd kandsid kliinilisi ja konkreetseid pealkirju nagu «Maastik» või «Illusioon» ja neile lisandus pildi seerianumber – nad abstraheerisid maailma geomeetrilisteks vormideks ja n-ö olid, mis nad olid. Nad olid silmale.
«Suure armastuse» puhul võiks isegi mainida teemat «modernist läheb new age’i» ja et see kõnetab südamega. Et nii silmale kui ka südamele. Pildi hõbehallides toonides võib aimata peeneid materjale ja šikki minimalistliku elegantsi. Modernist jääb modernistiks, mis siis, et kõnetab südamega ja oleks justkui pehmenenud.
Teadupärast pole Runge 2006. aastast midagi maalinud, ja ei tea, kas enam maalibki. Selline teadmine annab «Suurele armastusele» igavikulise vaikuse tähendust juurde.
Näitus
Sirje Runge
«Suur armastus»
2. jaanuarini 2011 Kumus