Nõukaaegne tippjuht kirjutas romaani punasest Eestist

Rahulolev Avo Kull romaanivõistluse võitnud romaaniga «Haigla». Foto: Peeter Langovits

Kes siis veel kui mitte mina? Just nii mõtles Raplas elav ärimees Avo Kull ja kirjutas nelja kuuga valmis Tänapäeva romaanivõistluse võitnud romaani «Haigla».

Romaani idee sai Avo Kull arstidest sõpradega veini juues ja vanu aegu meenutades, kui sõprade poeg, esimese kursuse tudeng, ootamatult küsis, mis või kes on koputaja. «Mõistsin, et vabas ühiskonnas üles kasvanud noored ei tea Nõukogude-aegsest elust midagi.»
 
Nii sündiski 1978. aasta sügisel ühes Lõuna-Eesti väikelinnas alguse saav armastusromaan, peategelasteks 200-kohalise haigla ehituse eest vastutav mees ja kohalik günekoloog, taustaks tollane ühiskond. Kuigi Kull oli 30 aastat tagasi Põlva haigla ehitusel töödejuhataja, pole autori sõnul tegu autobiograafilise romaaniga. «Tegelaskujud on raamatus väljamõeldud,  samas on seal palju minu elukogemust,» tunnistab Kull.

Mis tunne oli võtta esimest korda kätte oma raamat?

Mõnus tunne oli. Selles eas, olen pealt kuuekümne, on teataval määral tegu nagu elutööga. Aga ma olen suurepärase tervise juures ja jätkan kirjutamist. Järgmise raamatuga olen juba lõpu juures. Vaatan samu tegelasi 20 aastat hiljem.

Oleme üle elanud ühe maailma põnevama aja, liikusime ühest ühiskondlikust formatsioonist teise – sotsialismist, me ehitasime lausa kommunismi, astusime aastaga kapitalismi. Olin mõlemas süsteemis kõrini selle supi sees. 90ndatel hakkasin minagi arendama Eestimaa tööstust. Tegin mitte millestki töötava ettevõtte, valgusteid tootva vabriku Optima. See töötab siiamaani, 30–40 miljonit aastas ehk puhas eksporttoodang. Aga ma müüsin ta maha, ei viitsinud sellega enam tegeleda.

Millega te praegu tegelete?

Olen spetsialiseerunud valgustitele. Toon neid maale, alguses Itaaliast, nüüd Hiinast. Mul on hulgimüügifirma, varustame Eestis 46 lambipoodi. Olen sügavalt kindel, et teil on kodus ka üks-kaks meie firma lampi. Igaühel on!

Kas äritegevus ei anna niipalju rahuldust, et tuleb kirjutada?

Käivitades annab. Praegu on töö rutiinne – tuleb tellimus, tellimus komplekteeritakse ära, saadetakse kundele välja, kuu aja pärast laekub raha. Mul pole seal midagi teha! Firma annab leiba, natuke võid ka leiva peale. Ma ei kurda, suured kasumid on kadunud, aga see on  loomulik ja polegi neid vaja. Teine, millega tegelen, on investeerimisfirma. Sellega on üsna lõbus, sest rahvusvahelistel rahaturgudel on seis nadi, olen enam-vähem poole teenitud rahast kaotanud. Aga ega ma ei muretse, küll see tagasi tuleb.

Kumb on kütkestavam, mängida rahaga või kirjutada romaani?

Kütkestav on see, mis pakub pinget. Mõlemad pakuvad. Raamatu kirjutamisega oli nii, et kirjutasin selle valmis nelja kuuga. Sest mu kõrvade vahel oli see lugu kogu aeg olemas. Mind piiras üks asi: sõrmeotsad lõid tuld, mõte kappas kaks-kolm lauset ees, muudkui panin, kohati kümme lehekülge päevas.

Romaanivõistlus oli teie idee?

Jah. Kirjutasin esimesed kolm-nelikümmend lehte valmis ja leidsin, et see on täielik saast. Olen lugenud terve mäe raamatuid, mõtlesin, et see on imelihtne asi, lugu on, istud maha ja kirjutad. Tühjagi! See nõuab teadmisi. Siis jätsin kirjutamise katki, võtsin oma lemmikautorid Arthur  Hailey, Stendhali, Erich Maria Remarque’i, William Somerset Maughami ja vaatasin, kuidas nad on oma romaanid üles ehitanud, hakkasin õppima, kuidas nad on teemad avanud, pingestanud, millises loogilises järjekorras kirjutanud. Poole aastaga oli asi selge, siis alustasin uuesti ja tunnustus tuli.

Olite nõukaajal tippjuht. Karjääril oli kindlasti oma hind.

Kui oleksin printsipiaalselt aus olnud, siis oleksin läinud katlakütjaks. Olin kokkuleplane, tahtsin olla direktor ja olin ka, Rapla MEKi juhataja. Ei ole nii, et olin ingel ja vaatasin pealt, kuidas teised sigadusi tegid. Olin kõrini süsteemis sees. Muidugi ma olin halb. Tahtsin rasvasemat konti sellest ühiskatlast, tahtsin ära elada. Aga selleks pidin milleski komparteiga kokku leppima, nii et ma olen paha poiss, tunnistan ausalt.

Miks just 1978?

See on juhuste kokkulangevus. Õigemini tõukus see August Sabbest, tema lugu on raamatus absoluutselt tõene, ta püüti kinni 1978. Sabbe lugu oli võigas, julgeolek uputas ta. Ja kui Sabbe laip oli miilitsamaja garaažis, siis kohalik julgeolekuülem seisis tänavaristis ja kutsus: «Tule-tule, mul on seal metsavenna laip!» Kujutad ette, sellised inimesed olid olemas!  Mina ei läinud vaatama.

Rahvaromaan

Avo Kulli «Haigla» haarab lugeja kiiresti enda võrku – esimestel lehekülgedel saame kaasa elada ebaausale kohtuprotsessile, kus äraviskamiseks mõeldud jõusööta koju viia tahtnud külapoiss mõistetakse kaheks aastaks ja kuueks kuuks parandusliku töö kolooniasse. See, väidetavalt tõestisündinud lugu läheb ka kõige kalgimale lugejale südamesse.  

Romaani peategelasteks on aga ehitatava haigla töödejuhataja, günekoloog ning kompleksides julgeoleku operatiivtöötaja. Just nende abil annab autor edasi 70ndate elu Eestis – pidevat joomist, nuhkimist, kavaldamist, absurdset plaanitäitmist, lettide tühjust ja tutvuste olulisust, punaparunite võimu ning igavest soovi olla armastatud.

«Haiglat» on lihtne lugeda, tegevusliinid vahelduvad kiirelt ning pinget hoitakse lõpuni. Tõsi, raamatu keskosas kipub tempo pisut langema. Kuigi autor soovib ka vabas Eestis kasvanud lugejatele tollast elu tutvustada, on ta enamjaolt suutnud hoiduda liigsest seletamisest.

Romaani nõrgimaks kohaks on karakterid, nad on liialt üheplaanilised – head või halvad. Kuid igal juhul on «Haigla» korralik rahvaromaan. Kui viimased leheküljed teil pisarad voolama panevad, siis teadke, et lõpp ei pruugi sugugi nii õnnetu olla.  Valmimas on «Haigla» teine osa. Tundub, et Erik Tohvril on konkurent.


Raamat

Avo Kull  «Haigla»

Tänapäev, 2010, lk 430