«Tuled akendes»: liiga palju Kersna enesenäitamist

Marina Kaljurand ja Vahur Kersna

FOTO: ERR

«Üksinda kodus», «Politseiakadeemia», Vahur Kersna «Tuled akendes» ja jõulud – kes neid suudaks lahuta? Juba see lause kõlab nagu jube klišee. 

Veel jubedam on, et jõulude ajal ei näidata midagi, mida tegelikult viitsiks vaadata, ometi mängib telekas lakkamatult ja ketrab vanu igavaid saateid. Kersna intervjuusari on sel foonil lausa šedööver, aga pean tunnistama, et ikkagi nagu tapeet – ainult sellepärast ma telekat lahti ei tee, aga kui peale satun, eest ära ka ei jookse.

Kersna on ses mõttes tõeline staar, et teda nii armastatakse kui ka vihatakse (klišeedest jõuluajal ikka ei pääse!). Vihatakse erinevatel põhjustel. Mõnele ei meeldi tema hääl. Mõni põlastab tema ehk liiga püüdlikult hillitsetud, isegi pateetilist olekut. Mõnele käib närvidele, kui palju põimib ta portreesaadetesse iseennast ja oma tõekspidamisi. «Palun, ERR, koristage Vahur Kersna kuskile peegelseintega keldrisse ennast imetlema, jätke üldsus rahule,» kommenteeris Facebookis üks tuntud kirjanik.

Vahur Kersna intervjueerib Mart ja Ülle Kadastikku. "Tuled akendes" 2015. Foto 

FOTO: Marek Miil

Ehk ei olda Eestis veel/enam harjutud, et saatejuht ei pruugigi olla ainult küsitleja-vahendaja, vaid tohib olla intervjueeritavaga võrdväärne isiksus, kellel on oma arvamus. Ja see on täiesti okei. Urmas Otti enam ei ole, Maire Aunaste ja Mihkel Raud sukeldusid poliitikasse, Hannes Võrno viimased jutusaate-üritused pole kuigi hästi käima läinud. Kõik staarid peale Kersna ongi eetrist kadunud ning autorisaateid (kus saatejuht on midagi enamat kui lihtsalt paberi pealt kõnelev maskott) tehakse vähe.

Mu meelest ei ole isiklik lähenemine üldse halb (kuigi igaüks seda endale lubada ei saaks – noore nimetu saatejuhi plärtsumine ei huvitaks näiteks kedagi). Alati on asju, millest inimesed kellegi-millegi puhul mõtlevad, aga erinevatel põhjustel ei saa seda ise välja öelda. Kersnal on võimalik olla heas mõttes süüdimatu.

Välisminister ei saa endale lubada ametis oleva presidendi eraelu arvustamist. Kersna aga saab vabalt põrutada, et president on mingi Ameerikast pärit tüüp, kes tüütab eestlasi nätsunärimise ja naisevahetamisega. Kaljurand ei saa kuidagi kommenteerida ja Kersna teab seda, taolised märkused polegi mõeldud provokatsioonina. Mõte jääb õhku. Ja vaataja mõtleb paratamatult: kas see on vaikiv nõusolek? Mõnikord tundub, et on. Ja et see võis olla eelnevalt kokkugi lepitud – sina küsi, mina lihtsalt ei vasta, paus kannab ise sõnumit, ja see on tähendusrikas.

Sel aastal kukkus saatesari päris särtsakalt välja, sest suurem osa intervjueeritavaid ja nende jutt läksid vähemalt mulle korda. Nad kõik ei pruukinud tingimata olla hetkel kuumad ja päevakajalised inimesed, aga kas peabki? Nagunii on jõulude ajal kõik liiga ootuspärane, miski võib ju üllatada ka. Kõige rõõmsam uudis, mis Kersna seekordses saatesarjas välja öeldi: Postimehe endine juht Mart Kadastik teeb seksijuttudes pausi ja paneb lõpuks ometi kirja oma palavalt oodatud memuaarid.

Mis aga minu enda jaoks on kõige klišeelikum osa sellest saatest, on kingituste üleandmine. Saan aru, et saate autorile on see midagi palju enamat, aga telekas see sellist muljet ei jäta – pigem tundub, nagu oleks tüüp hulgi mingeid klaaskerasid kokku kuhjanud ja üritab neid saatekülalistele presenteerida kui midagi erakordset, ainult neile mõeldes ostetut. Et see nii ei ole, annab asjale võltsi meki. Neid hulgimeeneid võinuks ulatada kaadri taga. Kui sellest juba saate osa teha, olgu siis igaühe jaoks tõepoolest ainult temale mõeldud eriline ja sümboolne kingitus, mis omakorda jutustaks loo. 

Tagasi üles