Filosoofilised varemed Walter Benjaminilt

Walter Benjamin Foto: Repro

See esseekogu ei ole juudi-saksa filosoofi Walter Benjamini (1892–1940) esmatutvustus eesti keeles. Mõne aasta eest ilmus Loomingu Raamatukogus raamatuke tema aforismide ja fragmentidega, pealkirjaga «Ühesuunaline tänav». Üht-teist on siin-seal veel ilmunud.

Benjamini seitsmekümnenda surma-aastapäeva puhul välja antud esseekogus sisalduvad mõned tema loometöö põhitekstid, mõned kuulsamad. Sellest saab aimu teemade mõõdust ja ulatusest, millega see nüüdseks, tagantjärele üheks saksa 20. sajandi olulisimaks mõtlejaks ja kultuurikriitikuks nimetatud kirjutaja tegeles.

Kogumik algab tema varase perioodi tekstiga keelefilosoofiast ja lõpeb vahetult enne surma valminud ajaloofilosoofiliste teesidega, mida peetakse mingis mõttes ka Benjamini vaimseks testamendiks ja loomingu kokkuvõtteks. Teised tekstid käsitlevad ka nähtusi, nagu suurlinn, massikunst, ning loomulikult modernistlikke suurkirjanikke Marcel Prousti ja Franz Kafkat.

Benjamini erinevad näod saavad kogumikus esindatud, kuid see on muidugi väike osa tema kogutööst. Selle Benjamini, keda tema eluajal väga ei teatud ja kellele said osaks paljud lõpetamata projektid ning vaatamata privileegile sündida juudi-saksa kodanlaseperekonda ka aineline kitsikus.

Hiljem, 1960.–70. aastatel avastati Benjamin uuesti ning on nüüdseks mitme teadusdistsipliini – meediauuringud, filmi- ja fotograafiateooria, popkultuuriteooria, kirjandusteadus, tõlketeooria, poliitiline ja ajaloofilosoofia jne – klassikuna kaanonitesse sisse kirjutatud.

Benjamin kui müstik, marksist, esoteerik, tulevikufilosoof, suurepärane stilist jne. Benjamini loetakse, tsiteeritakse ja tema uuringutega tegelevad instituudid. Benjamin on küll klassik, ta on küll üldtunnustatud, kuid mitte selle võrra vähem problemaatiline.

Ta ei ole kõige lihtsam autor, kellest kirjutada. Lugeda on teda märksa lihtsam, sest lugedes ei ole otseselt vaja aru saada, millest jutt käib. Võib lihtsalt lugeda ja püüda aimata – järgneda kujunditele, lausekonstruktsioonidele, vahel kinni püüda ka mõne mõtte.

Kuid kui stiil on hea, võib lugeda ka niisama, ja sageli selline lugemine ongi see kõige parem lugemine. Kuid kirjutamise puhul oleks vaja hakata välja tooma teemasid, põhirõhkusid, arenguid jne – oleks vaja mingit kokkuvõtet ja arusaadavat esitust. Benjamini puhul on midagi sellist välja tuua väga raske.

Esiteks rääkis juba tema varajane ja kogu loomingule aktsente andnud keelefilosoofia sellest, kuidas keel on lõppude lõpuks vahend saavutamaks jumalikku ilmutust ning kõik keeled pürivad tagasi selle algse, paradiisliku keele juurde. Keelefilosoof Benjamini selja taga rääkis juudi müstik Benjamin.

Nagu ka avaldasid talle õrnas eas suurt muljet romantikud oma mureneva ja varemeis keelenägemusega ning hiljem barokk ja selle allegoorilised mõttelohed. Niisamuti võib Benjaminigi keelekasutuse taga näha teatavat soovi keelest läbi murda ja avastada see keele-eelne või -järgne «nimetamatu».

Teiseks hakkasid teda millalgi huvitama film ning selle montaažitehnikad. Benjaministki sai montöör keeles, ta ­eelistas kasutada tsitaate n-ö originaalmõtete asemel, olla tänapäeva mõistes kirjutajana pigem DJ-produtsent kui muusik, pigem insener kui autor-looja, pigem eemalseisvate elementide liitja. Nagu Marek Tamm ka järelsõnas ütleb, peibutas Benjamini juba varakult panna kokku raamat ainult tsitaatidest, «mitte midagi öelda, vaid ainult näidata».

Oskus tsiteerida on üks suurepärane oskus ja oskus tsitaatidega meelevaldselt ümber käia on veelgi suurepärasem oskus. Seda valdavad vähesed ja Benjamin oli üks neist. Paslik oleks siinkohal tsiteerida ka üht teist tähtsat saksa-juudi filosoofi Hannah Arendtit: «Benjamin on üks neist liigitamatutest, kelle töö ei mahu ühtegi väljakujunenud žanrisse ega loo ka uut.»

Tema loomingu ning ka selle kogumiku keskmesse tõstkem siiski Benjamin kui moodsa elutunnetuse kriitik. Teda köitis ja hirmutas see moodne elutunnetus, mis kaasnes tööstusrevolutsiooniga ning sellele järgneva vanade kunstivormide asendumisel uute ja tööstuslikega ning uue linnakeskkonna tekkega 19. sajandil. Kuidas muutub inimese aja- ja ruumitaju uues kapitalistlikus keskkonnas, millised on uued eluvormid, mis välja ilmuvad?

Sellise kriitika põhiteoseks pidigi saama mahukas mõttekollaaž Pariisi passaažidest, millega ta aastaid tegeles, kuid mis Benjaminil jäigi lõplikult vormistamata. Enne saabus surm Püreneedel, kui Benjamin püüdis natside eest Prantsusmaalt Hispaaniasse põgeneda.

Benjaminil oli põgenedes kohver käes. «Kas seda kohvrit on tõesti vaja, äkki oleks lihtsam ilma põgeneda?» küsiti talt. «Ei, siin on käsikiri, see on tähtsam kui mina,» vastas ta. Kohvris oli loomulikult passaažide-töö.

Ühelt poolt meeldis talle moodne aeg oma tehnoloogiliste uuendustega. Räägitakse Benjamini suurest rõõmust ja erutusest, kui tema kodanlastest vanemate koju tekkis telefon.

«Kõik olid rõõmsad ja elevil.» Samuti filmikunst, kuna see võimaldas erinevalt maalikunsti privaatset sorti vastuvõtust terveid kollektiive liigutada. «Kinos langevad publiku kriitiline ja nautiv hoiak kokku,» kirjutab ta. Niisamuti räägib ta aga uuest kaubafetiši liigendatud suurlinnast kui fantasmagooriast või unenäost, millest tuleb ärgata ja millele tuleb ehitada uus maailm.

Uut maailma pole tulnud, Benjamini tekstid ilmuvad ikka.

Raamat

Walter Benjamin
«Valik esseid»
Loomingu Raamatukogu 2010, 26–29
Saksa keelest Mati Sirkel, Hasso Krull ja Tiiu Relve