Nõukogude armee ja sellega seotud lood – nii enesestmõistetavad tänaste neljakümneste ja vanemate meeste jaoks ning samas nii mõistetamatud nooremale põlvkonnale. Täpselt sama erinevad on nende põlvkondade jaoks ka mälestustekogumikku «Nõukogude armee ja eesti mees» sirvides tekkivad emotsioonid.
Minule kui kaks aastat punase viisnurgaga ehitud pilotkat kandud mehele oli raamatu lugemine justkui mõtteline rännak pisut rohkem kui paarikümne aasta tagusesse aega.
Ehmatuseks avastasin, et olin Lääne-Ukrainas asuva kauni Lvovi (tänapäeval Lviv – toim) linna servas asunud väikeses väeosas toimunust palju unustanud. Raamatut lugedes hakkas aga nii mõnigi seik filmina silme ees kerima.
Nooremate meeste – vaevalt leiab see raamat hulgaliselt naislugejaid – jaoks on see aga rännak nende jaoks väga arusaamatusse maailma. Kindlasti leidub hulgi selliseid vihaseid mehepoegi, kes löövad rusikaga vastu rinda ja üritavad väita, et nemad poleks Nõukogude armees valitsenud lollustega kaasa läinud. Rumalus!
Kui kaks või kolm aastat soldatielu maitsnud meeste juttu tähelepanelikult lugeda, peab mõistma, et süsteemile vastuhaku võimalust polnud. Või nagu ütleb vanasõna: huntidega ühes karjas elamiseks tuleb ka ise hundi kombel ulguda. Teha noorena vanakeste eest tööd ja hiljem ise deduška või demblina hüvesid ja rahulikku elu nautida. Eestlased ei erinenud selles osas oma teenistuskaaslastest millegi poolest.
Tihti öeldakse, et kõik halb ununeb ja meelde jääb ainult hea. Enno Tammeri kogutud lood ainult kinnitavad seda väidet. Tõsi, ükski mees ei kirjelda kodusest Eestist eemal veedetud aega kui mõnusat puhkust või praegusele Eesti kaitseväele omast internaatkooli-stiilis kena äraolemise paika. Kuid samas ei kooru peaaegu kellegi loost välja ka nõrgema vaimuga meestelt eluisu röövinud dedovštšina karmust.
Täpselt nii, nagu ei kuma läbi kahetsust, et noore mehena tuli aastaid tavalisest elust eemal olla. Sest see oligi tavaline elu ja enamik võttis armeeteenistust kui selle ebamugavat, ent samas siiski möödapääsmatut osa. Toonastele mehepoegadele oli Nõukogude armee mehisuse ja elu kool.
Kuigi raamatus oma mälestusi pajatavate meeste jutud on huvitavad, kipuvad juhtumid korduma – olgem ausad, Nõukogude armee oli ju kõikjal ühesugune. Seejuures pole vahet, kas äsja sõjaväkke saabunud beebilõualisi piimahabemeid nimetada duhhideks või mõneks muuks tühisestki tühisemaks tegelaseks, asja olemus oli sama. Nii nagu oli sarnane ka nürivõitu praporštšike ja viinaninadest ohvitseride mõttemaailm ning kogu süsteemi totrus.
Võib-olla oli see ka põhjus, miks tekib ligikaudu 500-leheküljelise raamatu keskel kerge tüdimus. Kui ikka kümnendat korda loed, kuidas inimene saabus kergelt nokastanud olekus Tallinna kogunemispunkti ja veetis seal mitu päeva niisama vedeledes või uut kärakakogust hankides, kipud lehekülge keerama juba enne selle lõppu jõudmist.
Raamat
«Nõukogude armee ja eesti mees»
Koostaja Enno Tammer
471 lk
Tammerraamat 2010