«Jürka»: õndsakssaamatuse lugu Ugala teatris

Taevatrepp rippus terve etenduse lava kohal. Foto: Jaanus Laagriküll

Kui Vanapagan põrgust maa peale jõudis, oli jumal inimsoo juba kuradi meelevalda andnud.

Jürka Põrgupõhjale saabumisega koos laskub Viljandis Ugala lavataevast õndsaks saamise maa ja maja kohale redel. Too ripub seal maa ja taeva vahel etenduse lõpuni. «Taevatrepp» on just nii kõrgel ja nii madalal, et kui piisavalt pingutada, jõuaks me kõigi sõrmed redeli esimese pulgani.

Lavastuse lõpus, enne kui rahvas Jürka üksmeelselt maha lööb, et ise õndsaks saada, on Vanapagan jõudnud sellele kõrgusele, kus ta saab redeli sõrmeotstega üles tagasi lükata. Kas tähendab redeli kadumine õndsaks saamise lootuse kadumist igaveseks...?

Sümboolse lootuse kadumisega lavastus aga ei lõpe. Üks lõpp on veel, üsna ootamatu. Ma parem ei räägi seda siin ära.

Tööinimeste hukas ilm

Lavastaja Peeter Tammearu on oma «Põrgupõhja uue Vanapagana» dramatiseeringu öelnud töötegemiseks kahes jaos. Ja tööd siis tehaksegi ses lavastuses mehemoodi. Füüsilist tööd.

Lavapõrandal lendavad höövlilaastud. Heledaid hööveldatud laudu kantakse ja pannakse majaseina ja samal ajal räägitakse juba kirstulaudadest.

Tööinimesed, kes laudu majaseina seades neid armastusega siluvad, tulevad teisel ajal salatsi ja lammutavad enda kätega ehitatut, olgu ilm ja laval räägitav siis milline tahes. Hingetõmbamiseks aega ei võeta ega antagi. See pani mõtlema, kas praegu, kui füüsilise töö tegemist on oluliselt vähem ilmas, oleme just seetõttu, et ei oska hinge tõmmata, saamatud?

Kuidagi nii mõtlesin ka seda Peeter Tammearu lavastuse võimast teist plaani jälgides, et füüsiline töö loomingulise vaimulaksuta on kurjast. Kõik võib olla väga professionaalne, aga – ei puuduta! Vastuolu on siin see, aga  professionaal­sest, viimistletud lavastajatööst jääb väheks, et tunda emotsionaalset puudutust.

Õnnis Jürka

Ugala «Jürka» lavastus jutustab õndsakssaamatuse loo. Kummaline, aga Peeter Jürgensi Vanapagan selle loo kulgedes suurt ei muutu. Ei saa vanemaks ja ei saa targemaks kah. Ta on õnnis ja meie jaoks lihtsameelne oma esimestest maa ja lavapealsetest hetkedest kuni lõpuni.

Jürgensi Jürka on kindel oma usus teel õndsuse poole ka siis, kui teeb inimeste maailma jaoks hukkamõistmist väärt tegusid. Usk õndsusesse läbi töö on ta ainus kirg.

Me anname usuga Jürkale õiguse, kui ta põletab põrgueidega maganud sulase ja naise enda ellu jätab. Tänasele ilmale on iseloomulik seegi, et me ei üllatu, kui Jürkal alailma nahka üle kõrvade venitav Ants teda täiesti usutavalt erinevate intonatsioonidega sõbraks nimetab. Kas tõesti oleme harjunud sellega, et ori on orjapidaja parim sõber nagunii?

Vaatamata sellele, et dramatiseerija Tammearu on Jürka naised ja Antsud mitme näitleja mängida andnud, on kõik sordiini all. Lavastus on dünaamiline, aga sosinate ja karjeteta. Neid oleks oodanud, aga muidugi – millised sosinad ja karjed meid vapustaksid?

Äpardunud inimesed

Ses lavastuses ei ole Kaval-Antsu, on Ants, õigemini Antsud. Tahab Tammearu selle rõhutusega öelda, et Tammsaare ajal, 70 aastat tagasi, olid ilmas üksikud Kaval-Antsud, nüüdne ühiskond on aga antsustunud?
Kuradi meelevallas maa oli eetilisi lõkse täis siis ja on praegu. Selleks et ümbritseva maailma jaoks vastuvõetav olla, ei tohi olla aus ja päris. Kohanemise oskust tuuakse ülivõrdes eeskujuks siin ja praegu.

Õndsaks saamiseks mõeldud ideaalmaailma maastikul ei tohiks olla kohta Antsudel, kes ütlevad: «See on ilmas ikka nõnda, et väiksem orjab suuremat, nõrgem tugevamat, rumalam targemat. See on jumalast nõnda seatud ja kes astub selle vastu, see astub jumala vastu, aga kes astub jumala vastu, seda ootab hukatus, pea seda meeles, Jürka, ja õpeta seda maast madalast ka oma lastele, siis on su koda kaljule ehitatud ja su karjad leiavad toitu lopsakail rohu­mail.»

See Antsude koht on olemas ja, oi, kui kindlalt.

«Jürka» lavastuse plusspoole jääb kõigele lisaks kindlasti selle igavikulise loo taasjutustamine. Lavastuse muusikaline kujundus helimeister Üllar Priksilt on maitsekas, lavastust ja lavastajat toetav. See on peen, kõlab tunnetuslikult näitlejatega kokku ega tüki esile.

Täpne ja kirgas on etenduse valguskujundus valgusmeister Liila Välilt. Kunstnik Jaak Vausi katuseta maja ja lavaruum tõusevad lavastuses suureks sümboliks.

Uuslavastus
A. H. Tammsaare – P. Tammearu
«Jürka»
•    Töötegemine kahes jaos
•    Lavastaja: Peeter Tammearu
•    Kunstnik: Jaak Vaus
•    Muusikaline kujundaja: Üllar Priks
•    Mängivad: Peeter Jürgens, Martin Mill, Arvi Mägi, Arvo Raimo, Vilma Luik, Anne Valge, Triinu Meriste, Margus Vaher, Andres Oja.
•    Esietendus Ugala suures saalis 20. novembril