/nginx/o/2017/10/21/7237937t1hed2c.jpg)
/nginx/o/2009/07/06/203303t1h8c05.jpg)
Riigikogu liige Enn Eesmaa leidis, et praegu ERSO ümber kujunenud patiseisu lahendaks maailmatasemel tippdirigendi Neeme Järvi kontekstis ainult kultuuriminister Laine Jänese tagasiastumine.
Eesmaa: Jänese tagasiastumine lahendaks patiseisu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tippdirigendi kontekstis on ainus võimalus, et selles patiseisus kultuuriminister astub tagasi,» sõnas Eesmaa ETV saates «Vabariigi kodanikud».
Kirjastuse Varrak peatoimetaja ja tõlkija Krista Kaer lisas, et kui siia kutsuda tähti, tuleb arvestada, et tähed ongi nõudlikud.
«Paneb imestama see suhtlemisprobleem, olen ise teinud Neeme Järviga intervjuusid, ta on erakordselt hea suhtleja,» oli Eesmaa nõutu.
Tallinna muusikakeskkooli direktor ja helilooja Timo Steiner rõhutas, et ega muusikarahvas ei soovi tüli ning suur osa vaatab seda kolme-nelja inimese tüli pealt hämmelduse ja tülgastusega.
Eesmaa sõnul meenutab kogu praegune olukord otsekui mustkunsti, kus näiline ja tegelik on ümber pööratud.
Kaer leidis, et kultuuribürokraadid ei mõista tihti ekstsentriliste kultuuriinimestega suhelda.
Kunstnike liidu president Jaan Elken lisas, et kultuuri administreerijad peavad suutma hoida tasakaalu: mõistma suhelda nii kultuurirahvaga kui osata ka hakkama saada rahalugemise kunstiga. «Võibolla on ministeeriumis viimastel aastatel tekkinud liiga palju uue põlvkonna ametnikke, kes esimest enam ei valda.»
«Näiteks ootamatult oma kohast ilma jäänud arhitektuurimuusumi juht Karin Hallas-Murula ütles, et ta on näinud 12 kultuuriministrit, aga mitte kunagi ministeeriumis nii palju bürokraatiat,» lisas Elken.
«Mind ei sega Järvi ja ERSO orkestrantide palgavahe, tippkultuur peabki olema hästi makstud, korralik dirigent saanuks viia orkestri parematesse kontserdisaalidesse, parematele salvestustele ja see olnuks ka aluseks pillimeeste palgatõusule,» leidis Elken.
«Mitte Järvi palk polnud suur, vaid orkestrandi palk liiga väike,» tõdes Krista Kaer.
«Ega ka tippjalgpalliklubis mängivad tähed saavad kordi suuremat tasu kui sama klubi mitte nii suured tipud,» nentis Enn Eesmaa.
«Huvitav, et küsimus ERSO vajalikkusest ei kerkinud hulga raskematel 1990. aastal, vaid kerkib nüüd, kui meil on suhteliselt parem olukord,» imestas Timo Steiner.
«Kõrgkultuur väikeriigis nõuabki pealemaksmist,» sõnas Elken.
«Siia tulevad inimesed imestavad ja väljendavad kadedust Eesti muusikakultuuri taseme üle. Muidugi peab ERSO olemas olema,» kinnitas Kaer.
«ERSO on oluline ju mitte ainult muusikanaudingu pärast kuulajaile, vaid ka, et Eesti heliloojatele nende loomingu esitamiseks võimalus eksisteeriks,» rõhutas Eesmaa.
«Kultuurile, sh kirjandusele tuleb lihtsalt peale maksta, muidu ei tule midagi välja. Ega näiteks tõlketasud ei ole sellised, millest vabakutselised tõlkijad saaksid ära elada. Hästi suure kiirusega töö tegemine, et mingi elatusraha kokku saada, nüristab vaimu. Masu on kirjanikele, tõlkijaile ja kirjastajaile kõigile nähtava põntsu pannud,» kirjeldas Kaer.
«Meil on suuri vajakajäämise vaidlus- ja dialoogikultuuris,» nentis Eesmaa ERSO-skandaalist rääkides.
«Teine põhjus on ju rahapuudus ja kui raha on vähe, siis tõstatakse esile endale südamelähedasemat valdkonda,» leidis ka Kaer.
«Jah, raha on lihtsalt vähe, mitte ei jagata valesti,» nõustus ka Steiner.
«Samad probleemid on üle Euroopa, lihtsalt väikeses riigis nagu Eesti löövad kärped vastava ala eksistentsi piiri peale,» selgitas Elken.
«Kirjanikel pole ju Eestist kuhugi minna ka, nende töövahend on eesti keel. Noori inimesi vaadates: neil hakkab ära kaduma rikkalik sõnavara, aga omakeelse kirjanduse lugemine annab ju inimesele empaatiavõime,» rõhutas Kaer.