Järjekordne kuuendik «Eesti kunsti ajaloost» jõudis kaante vahele

Koostaja Mart Kalmu käes on «Eesti kunsti ajaloo» 5. köide, pilkupüüdev nii seest kui väljast. Foto: Peeter Langovits

Tallinna Kunstihoones esitletakse homme kuueosalise koguteose «Eesti kunsti ajalugu» V köidet, mis hõlmab aastaid 1900–1940. Ligi tuhande illustratsiooniga 712-leheküljeline raamat pakub värskeid sissevaateid kunsti ja arhitektuuri ajast, mil eesti kunst murdis end baltisaksa kunsti varjust välja ja püüdis kontakteeruda rahvusvahelise avangardiga. See oli aeg, kui Eestis kujunes välja moodne kunstikultuur.

«Minu käes on eesti postsovetliku kunstiteaduse vahearuanne 20. sajandi esimesest poolest – see, kuidas me nüüd seda mõistame,» iseloomustab veel trükilõhnalist köidet selle koostaja, Eesti Kunstiakadeemia professor Mart Kalm.

20. sajandi esimene pool on Eesti ajaloos tulvil pöördelisi sündmusi. Millest te ülevaate koostamisel lähtusite?

Tänapäeva küllaltki fragmenteerunud maailmas ei ole võimalik ülevaateteoseid kirjutada, sest enam pole olemas üht selget tõde. Kuigi raamatu pealkiri on ainsuses, siis tegelikult ei ole üht eesti kunsti ajalugu ning selles mõttes on sisu ja pealkirja vahel teatud vastuolu. Raamat räägib nii sellest, mida kõik on alati kunstiks ja arhitektuuriks pidanud, kui ka sellest, mida kunstiks toona ei peetud. Tänapäeval on kunsti mõiste avardunud.

Millistele suundumustele keskendute?

Kui varasemates ülevaadetes käsitletakse eestlaste loomingut, siis selles raamatus näidatakse, kuidas eesti kunst tuleb baltisaksa kunsti varjust välja, kuidas viimane tasapisi hääbub. Täiesti uue asjana näidatakse, kuidas 1920ndatel Eesti kunstimaailma ülesehitamise kõrval töötavad siin tipptasemel Vene emigrandid, kes koos sakslastega tunnevad end veidi üleliigsetena. Mitte ainult kunsti mõiste avardamine, vaid ka erinevad vaatenurgad mitmekesistavad teost.

Peeter Linnap analüüsib esmakordselt professionaalselt eesti foto ajalugu. Jüri Haini kirjutatud peatükk plakatikunstist annab väga hea ajastuülevaate, kuidas kunst kontekstualiseerub argikultuuri. Plakati kaudu näeme, et keefir ei tulnudki meile Nõukogude ajal, vaid et seda hakati jooma juba Eesti ajal. Ivar Sakk on kirjutanud eesti kirja otsingutest ja näitab, kui lootusetud need olid, kuigi sõitsid Nõukogude aega sisse.

Millised on peatükkide autorite lähtekohad?

Raamatus on ka traditsioonilisi stiiliajaloolisi peatükke, kuid neid stiile vaadeldakse taustsüsteemides. Näiteks avab Tiina Abel väga huvitavalt 1930ndaid. Esmakordselt tutvustatakse tollaseid õuekunstnikke. Vaadake, millise tee käib läbi Eduard Ole: 1920ndate avangardistist saab Pätsi portreteerija. Huvitavamaid ja tänapäevasemaid on Katrin Kivimaa käsitlus naisesusest ja naiselikust pilgust. Kui raske oli tookord olla meeste domineeritud maailmas naiskunstnik.

Eha Komissarovilt on väga paeluv peatükk Ado Vabbest, kelle erilisus on uudselt esile tõstetud. Kui teised kunstiteadlased võtavad peatükkides oma varasemad uurimustööd kokku, siis Komissarov kirjutas Vabbest täiesti uue, erakordse käsitluse: kui kaugele võis perifeerias kobav avangardist üldse minna?

Kui nõukogudeaegses kunstiajaloos oli skulptuuripeatükk poolik, kuna puudusid Vabadussõja monumendid, siis nüüd on need esmakordselt tänapäevasesse kunstiteadusse jäädvustatud Johannes Saare väga vaheda sulega.

Karin Hallas-Murula ja Ants Hein analüüsivad köitvalt baltisakslaste rahvusromantismi, sest nii eestlaste kui Vene kroonu pead tõstes oli neil vaja end identifitseerida rõhutatult saksapärase arhitektuuri kaudu. Vaatamata professionaalse kunsti tekkele ei kadunud ära ka rahvakunst ja rahvapärane ehitamine. Selle valdkonna moderniseerimist vaatlevad etnograafid Elle Vunder ja Heiki Pärdi.

Mina olen uue asjana kirjutanud peatüki disaini ajaloost, lähtudes tootmiskesksusest ja vaadeldes Eestis loodud esemelist keskkonda – milliseid lennukeid, busse jms meil ehitati. Siin on alati olnud nutikaid leidureid. Näiteks patenteeriti 1910. aastal Viljandis insener Uno Pohrti tehases mootorsaan.

Raamatut ilmestab kõnekas pildimaterjal. Millistest kogudest on see valitud?

Põhiline illustreeriv materjal on pärit Eesti Kunstimuuseumist ja Tartu kunstimuuseumist. Kolleeg Mai Levin oli väga usin tooma käibesse uusi pilte erakogujate ja maakonnamuuseumide kogudest. Mul on hea meel, et raamatus on märkimisväärselt esindatud Narva, Läänemaa ja Saaremaa muuseumid, ka Tallinna vene muuseum.

Teose esimesel pildil on 1904. aastal Peterburis koos Eestist pärit ärksad kunstitudengid, kirjutamaks vanavara kogumise manifeste. Köite lõpus on näha, kuidas nad jagunesid andekateks kunstnikeks ja jäikadeks (kultuuri)bürokraatideks.