Viivi Luik – ajatu teeline

Viivi Luik Foto: Elmo Riig / Sakala

TLÜ professoril ja Postimehe kolumnistil Rein Veidemannil on olnud võimalus lugeda Viivi Luige romaane, nii «Seitsmendat rahukevadet» (1985) kui ka «Ajaloo ilu» (1991) käsikirjas või poognates. Ja veel enne raamatu enda sündi, esmamuljest haaratuna on ta autorile kirjutanud oma tunnetest ja mõtetest raamatulootega silmitsi seistes. Nõnda talitas Veidemann ka Luige «Varjuteatri» puhul, kinnitades, et seni pole ta pidanud esmamuljes pettuma.
 

Hää Viivi,

lugenud poognatest su «Varjuteatrit», tundsin, et Sinu sõna suuruse, täpsuse ja kujundlikkuse vastu mul ei ole sõnu. Teiselt poolt oleks mul nii palju sõnu – kui ma lugemisest kaineks saan –, et näidata Sinu romaani kaudu, mis on tõeline kirjandus selle kõrval, mida meile kirjanduse pähe täna esitatakse.

Missugused vägevad võrdlused (metonüümiline kujund – üks raskemaid muide –, isikustamised, mis Sinu tekstis kõik nii loomulikult ja teisalt moosesliku paatosega esitatud)! Ja mis peamine – teksti aistitavus ja kuuldavus.

Sa ju räägid! Me, lugejad, kuuleme Sinu lugu teelolekust Rooma, mis algas 1949 (neljandal rahukevadel, millele on ka vihjeid!) ja selle sees kümneid lugusid, mis on omavahel seotud, ajast ja kohast sõltumata ja samas just ühe või teise aja ja kohaga seotult. Teose intertekstuaalsus, mida on imetletud juba «Seitsmenda rahukevade» ja «Ajaloo ilu» puhul! Need aeg-ajalt müstilised kursiivid, vahepeatused ja viited teistele autoritele, pausid järelemõtlemiseks, mis iganes.

Et see on esseeromaan nagu Jaan Kaplinski külluslik «Teekond Ayia Triadesse», et see on parafraas Hando Runneli «Üle Alpide» luuletusele samanimelisest kogust, mis omakorda olevat Suitsu vaimus kirjutatud ja milles vemmalvärsilikkusega tembitult räägitakse kultuuri igavikulisusest, kui ta kord juba on tekkinud – Sinu tekstiski on seda runnellikku, sünget huumorit – juba seegi põgus kõrvutus näitab, kui suur ja võimas on eesti 1960ndate põlvkond oma protuberantsides.

Ja Sinu pastorihärra Atspol – milline võrratu kuju! Nagu mõnest juudi jutust välja astunud vaimulik, kellel on Vanajumalaga leping ja kes teab rohkemgi kui Vanajumal ise. Ja Magda – muidugi, seesama pattu langenud Magdaleena, Atspoli naisjünger, kellega Sa käisid saksa talus Coco Chaneli nimelist kana vaatamas (patust sündinud lapse pärast!).

Varjuteater – teatraalse (alati esinemiseks valmis, ka pärast surma, igavikus) Rooma, aga ka meie kõigi elunatukese Rooma võrdkuju, millest Sa kirjutad «kiires lõppmängus» (oma isa matustel), kus raamatu lõpulehekülgedele jõuab veel võllahuumorina hüpata otse hauast naissurnuaiavaht. Kui palju Sinu sõnadest nakatatud sõnu mul oleks! Katsun end koguda. Loodan oma kaaskõla ajastada raamatu ilmumisega.

12.11.2010,

Rein Veidemann, läkitatud Viivi Luigele pärast «Varjuteatri» poognate lugemist


Nüüd on «Varjuteater» väljas, raamatunagi üle loetud, aga joobumus pole lahtunud. Mõned tähelepanekud siiski enne loodetavat suurt vastuvõttu – sest pole kahtlust, et Viivi Luige «Varjuteater» on Mats Traadi «Õelate lambi» kõrval teine selle aasta eesti proosasündmus.

Raamatu kujundus (Mari Kaljuste) on samavaimuline teose endaga: rohelisest sametist kaaned, kuldse tutiga järjehoidja on otsekui akna külgkardinad mõne Rooma patriitsi luksuslikust kodust või siis teatrilava eesriie. Raamatu formaat matkib taskupiiblit.

Võimalik, et Luige raamatki on seesama Lapimaa mehe käes olev taskupiibel, millest jutustab härra Atspol. Nimelt lugenud too mees Soome talves bussijaamas pühakirja taskuväljaannet, rebinud iga läbiloetud lehe raamatust ja heitnud selle üle oma parema õla lumme. Atspoli hakanud asi huvitama. Selgus, et mehel polevat kodus olnud ühtki raamatut.

Kõik, mida ta lugenud, jäänud talle meelde. Ja pühakirjast otsinud ta seletust oma olukorra tõsiduse kohta. Luik jutustab Atspoli jutustatud Lapimaa mehest, rääkides samal ajal Helsingis Brasiilia saadiku vastuvõtust Estonia huku eelsel õhtul.

Peatüki nimi ongi «Vastuvõtt», aga enne Brasiilia saadiku vastuvõttu, mis olevat korraldatud autoavariis purunenud luudega saadikuproua «salongikõlbulikkuse» tähistamise auks, räägib Luik seda, kuidas ta viibis paar tuhat aastat tagasi keiser Hadrianuse vastuvõtul tolle aias.

Ja nende vastuvõttude kirjeldused tõusevad Estonia huku endeks, mida jutustaja sel hetkel veel ei tea. Hiljem meenutab ta, kuidas hukust pääsenud olevat kirjeldanud nende silme ees vaikses kuuvalguses meresügavustesse kaduvat laeva samuti otsekui vastuvõttu.

Selle minupoolses ümberjutustuses näeme, kuidas Viivi Luik punub teksti, milles aeg ja ruum vahetavad koha, hetked kehastuvad asjadeks, inimestest saavad kujundid. Kõik on põhimõtteliselt jutustuses kogu aeg olemas, kõik on võimalik: 1949. aastal küüditatute kodu põrandalt leitud Colosseumi-pildi kohalt avatud Rooma-raamat on aken igavikku.

Viivi Luige sealt alanud teekond Rooma on tee igavikku. Igavikus ongi meie päris kodu, kui me siin oleme oma elule joone alla tõmmanud. Kümnendalt leheküljelt loeme: «Vanajumal oma aujärjel võis näha ühekorraga nii seda kunagist last kui ka seda, kes siin praegu istub ja oma elule kriipsu alla tõmbab.»

Ühes ajalehe-arvustuses pole võimalik Viivi Luige romaani kõiki rikkusi üles loetleda. Kinnitan, et lugeja leiab igalt selle raamatu leheküljelt midagi, mis kõnetab teda sõnakunstiilminguna, aga ka Sõnumina. Ja – last not least – «Varjuteater» on Viivi Luige käeulatus Karl Ristikivi «Inimese teekonnale».

Kodutee algusest jutustava esimese peatüki 12. leheküljelt leiame viite Ristikivi «Arkaadia teele», aga romaani enda vaim hõljub sealsamas, kus Ristikivi «Inimese teekonna» luuletsükkel «Varjumäng», mille üks luuletus algab küsimusega: «Kuid lõpuks – kas see polnud kogu aja / muud midagi kui varjupilt ja kaja?»


Raamat

Viivi Luik
«Varjuteater»
Eesti Keele ­Sihtasutus, 2010, 307 lk