Millist teatrit Eesti vajab?

Ott Karulin

FOTO: Pm

Eesti Teatri Agentuuri juhataja Ott Karulin võrdleb teatrit klaaskirstus ­printsi ­ootava uinunud kaunitariga. Aga printsi tänapäeval ei tule, ärkama peab ise. Kui ­jätkusuutlik on eesti teater ja kas teatri rahastamise süsteem on õige? Hiljuti toimunud teatrikonverentsil «Teater :| väärtus» sündinud mõtetest vestles Karuliniga Heili Sibrits.

Mis eesmärgil korraldasite mõttetalgud  «teater :| väärtus»?

Räägitakse, et meil pole kultuuripoliitikat ja selget sihti silme ees, ent kui küsida, mida teha, siis keegi ei oska lahendusi pakkuda. Mõte oligi kutsuda inimesed kokku ja rääkida, milleks ja miks me teatrit teeme ja mis võiksid olla kaugemad eesmärgid.

Millised põhiideed kõlama jäid?

Teater on üks neid meediume, mis hoiab eesti keelt elavana. See iseenesestmõistetav ülesanne on kirjas ka Eesti riigi kultuuripoliitika põhialustes. Aga kas teater peab ikka olema keelekeskne? Võib-olla oleme jäänud keelde liialt kinni ja seetõttu on eesti teatripilt sõnateatrikeskne.

Teine väärtus on traditsioon. Meil on väga tugev teatriskäimise traditsioon. Aga äkki meil tehakse liiga palju ühesugust teatrit? Kui kõrvutada väikelinnade repertuaariteatrite repertuaari, siis neid ei saa väga eristada. Välja arvatud kohaliku ainese ja teemaga tegelevad Võru ja Kuressaare linnateater.

Aga repertuaariteatril polegi vajadust eristuda, sest eesmärk on saavutada teatav publikuarv. Ent kui me räägime strateegilisest kultuuripoliitikast, siis võiks seada teistsuguseid eesmärke kui vaadatavus, mis nendesamade põhialuste järgi on 800 000 külastust aastas.

Suurepärane, et meil on palju külastajaid, aga see ei tohiks olla ainus eesmärk.
Laias laastus on siin kaks võimalust. Kas me tahame, et võimalikult paljud käiksid teatris, millega kaasneb paratamatult see, et üldine teatripilt on üsna peavooluteater? Võib-olla võiks külastajaarvus natuke alla anda, aga suurendada selle võrra lavastuste mitmekesisust. Küsimus ongi, kuidas traditsiooni elus hoida, aga mitte sellesse kinni jääda.

Kas eesti teater on iseendas kinni?

Nii ma ei oska öelda. Kriisiaastad tõid kaasa väiketeatrite ja vabatruppide uue laine. Paljud neist alustavad teatritegemist teistmoodi – alustavad mõttest, mitte tekstist.

Loodan, et ei juhtu nii, nagu juhtus eelmise väiketeatrite lainega. Et kui trupp sünnib, siis tahetakse hästi kähku saada endale teatrimaja. Aga kui sul on maja, siis peab maja ülalpidamiseks pidevalt midagi mängima, tuleb võtta näitlejad palgale ja nii muututakse repertuaariteatriks ja loobutakse eripärast. Kui uuel vaba­truppide lainel on vastupidavust institutsioneerumisele vastu panna, siis oleks see kriisi hea saavutus.

Ehk aitaks repertuaariteatriks muutumise soovi ära hoida see, kui väiketrupid saaksid kasutada soodsama hinnaga repertuaariteatrite saale?

Küsimus polegi nii väga üüris. Kui lisaks repertuaariteatritele oleks meie sõnateatril ka production house, nagu näiteks on Kanuti Gildi saal… Tegelikult on midagi just nüüd sündimas, sihtasutuse Vaba Lava idee kopeerib Kanuti Gildi saali ideed – rajatakse 200–400-kohaline saal, mis ei kuuluks ühegi institutsiooni alla, kuid mida sihtasutus haldaks ja mida saaksid kasutada väiketrupid. Eks näis, kas nad saavad riigitoetuse peale või ei.

Ma ei taha öelda, et meie repertuaariteatrid tuleks kinni panna. Küsimus on proportsioonides. Et meil oleks võimalikult eripalgelist teatrit ja et kõigil oleks võrdne ligipääs võimalustele. Aga see eeldab mõtlemismallide muutumist, tuleb näha laiemalt.

On arusaadav, et taasiseseisvunud Eestis ei tahtnud kultuuriministeerium kunstnikele midagi väga ette kirjutada. Nimetan seda tsensuuriparanoiaks, kui kardetakse, et kunstnikud tunnevad iga ettekirjutuse juures, et nende loomevabadust piiratakse. Aga tegelikult võib riik osa teatrite omanikuna vabalt ette kirjutada ja nõuda. Teiseks peaks kultuuriministeeriumis olema teadmine, mis liiki teatreid-lavastusi meil puudu on. Ja vastavalt sellele riiklikku rahastamist suunata. Kuigi jah, praegused seadused seda ei võimalda.

Kui suur on tellimus seaduste muutmiseks, võib-olla näitlejad, teatrijuhid ei soovi muutusi?

Nõus. Ministeeriumi peamiseks koostööpartneriks on etendusasutuste liit, kuhu kuuluvad enamjaolt suured repertuaariteatrid, väiketeatritel on seal vähem sõnaõigust. Teine asi on see, et 90 protsenti tegijaist on tulnud ikkagi samast koolist. Muutus eeldab põlvkonnavahetust, mis, ma arvan, on kätte jõudmas. Vanasti oli ikka nii, et lavakast taheti minna repertuaariteatrisse tööle. Nüüd ei taha järjest rohkem noori end siduda.

Minu teada ei soovinud kevadel lõpetanutest vaid kaks siduvat lepingut. Teised kõik soovisid, enamik leidiski nn koduteatri.

Nemad küll. Aga samas on heaks näiteks Elina Pähklimägi, kes valis vabakutselise tee ja on nüüd teinud oma väikese trupi. Või näiteks Viljandi kooli lõpetanud Cabaret Rhizome’i poisid. Mingit mõtlemise muutust on õhus, see on tunnetatav, kuigi tuleb tunnistada, et Viljandist tulevatel on algatusvõimet rohkem.

Mida võidaks publik muutustega?

Ma ei taha sugugi väita, et eesti publik on rumal, aga meie vaataja ei oskagi nõuda enamat, sest ta pole sellega harjunud ega ole kogemusi. Teater peaks pidevalt pakkuma publikule midagi uut, võib-olla on see uus alguses võõristav, kuid sellega harjutaks ja niimoodi kasvaks nõudlus pidevalt.

Nagu NO99 on publikut kasvatanud?

NO99 on ses mõttes suurepärane näide, kuidas tõlkida ääreala teatri väljendusvahendid peavoolulavastusteks. See pole halvustav hinnang, väga suur kunst on need kaks asja kokku panna. NO99 panus on kahtlemata suur, kuid seal käivad noored. Mis siis saab, kui nad kasvavad sihtrühma publikust välja või kui NO99 mingil põhjusel ära kaob, siis kuhu neil minna?

Meil on Von Krahl ja üle aasta toimuv Baltoscandal.

Seda on natuke vähe. Kuna meil käib teatris palju inimesi, siis peaks teater olema oma vaatajate suhtes jõupositsioonil. Aga teatrites räägitakse, et me ei saa seda või teist teha, sest publik seda ei taha. Minu arvates on see laiskus ja mugavus. Teatri asi on uusi ideid välja pakkuda.

Samas tõi Endla välja näiteks «Mässajad», see pole Pärnu tavalisele publikule mõeldud lavastus. Minu teada mängitakse seda vaatajate vähesuse tõttu harva.

Peavoolust erineva vaatajaskond on alati mitu korda väiksem. Publikut tuleb käekõrval viia, hüpped ei saa olla liiga suured.  «Mässajad» on võib-olla tõesti liiga äärmuslik Endlale, kuigi ka Tiit Palu on seal väga palju katsetanud erinevate jutustamisviisidega. Noormets samuti.

«Mässajad» on üsna hea hüppega järg Noormetsa eelmistele lavastustele «Janu» ja «Ballettmeister» – just nõudlikkuse osas. Kraadi võrra läheb aina minimalistlikumaks ja problemaatilisemaks. Selles mõttes ei ole järsk samm.

Oletame, et see oleks tulnud välja mujal, Krahlis või NOs.

Siis oleks see lavastus saanud kriitikutelt rohkem piitsa. Kontekst on väga oluline. Tahan rõhutada, et publikul peaks olema võimalik valida. Seetõttu tuleks kogu aeg analüüsida ka publiku tarbimisharjumusi, ja kui näed, et meeldivad komöödiad, siis tuleks teha näiteks kaks-ühes-pakkumine, et lisaks komöödiale näeks ta ka tragikomöödiat või farssi. Kui see ka istub, siis pakud juba midagi absurdsemat…

Võib-olla meie teatrid ei peagi publiku püüdmiseks eriti pingutama. Kui läheb halvasti, siis koputatakse ministeeriumi uksele, et mul on miinus...   

Olles ise töötanud teatris reklaamijuhina, pean nõustuma, et teatrid võiksid-saaksid publiku leidmiseks palju rohkem teha. Ilmselt pole see tõesti  eesmärk. Aga siin ongi küsimus riigile. Kas ta tahab, et tema teatrid elaksid nii mugavalt? Praegu toetatakse kõike, mida repertuaariteatrid teevad. Aga ilmselgelt on olemas lavastused, mis saaksid toetuseta hakkama, näiteks muusikalid, suvekomöödiad.

Nagu NO99, nii on ka Vanemuine leidnud endale niši – viimane pakub publikule rahva maitset arvestavaid ohutuid lavastusi: «Helisev muusika», «Lotte»…

Nõus. Aga «Lotte» on erand, tegu on ikkagi algupärandiga. Kui räägime kommertsteatrist, siis «Lotte» on kommertsteatri väga hea näide, mida ei tehta ainult publiku maitset arvestades, vaid investeeritakse ka kunstiliselt, tellides algupärase muusika, teksti. See pole lihtsalt raamatu lavale panemine, vaid ikkagi lavastus. Kui kõik Vanemuise muusikalid oleksid nii läbi töötatud, siis poleks probleemi.

Lihtsustades võiks siis küsida: kas riik peab toetama «Heliseva muusika» lavastamist?

Jah. Vanemuine võib neid teha. Kuid ehk võiks riik ütelda, et see on teil aasta 11. lavastus, kuid kümme eelmist võiksid olla midagi muud. Just see ongi küsimuse koht, ja mida suuremaks läheb konkurents, seda olulisemaks selline küsimus muutub. Ka teiste teatrite puhul.

Mida peaks siis lavastama?

Kõigepealt tuleb küsida, kas peab alati alustama näidendist. Lavastajal ja trupil võiks olla mingi nägemus, sõnum. Ja kui ta leiab sinna teksti, siis suurepärane. Ses suhtes on Krahli «The End» väga hea näide, kus kõigepealt oli sõnum ja siis hakati otsima edastamisvõimalusi. Ka NO99 teeb seda.

Teater peaks rääkima publikule olulistel teemadel. Mitte et kui meil on suur töötus, siis tuleb kümme näidendit töötusest. Olmerealism pole lahendus, kuigi ka selline lavastus oleks päris kämp. Kuid peab sammu edasi astuma, küsima, miks meil on töötus.

Sest et eestlased läksid ahneks, kõik tahtsid maja ehitada, tööjõud koondus ühte sektorisse. Peab näitama põhjusi, analüüsima. Kui räägime publiku tellimusest, siis lihtne vastus on meelelahutus. Kui tegeleda publikule muret tegevate teemadega, siis hakkab publik seda nõudma. Kaasaelamine on kõige esimene emotsioon.

Keegi seal «Teater :| väärtustel» ütles, et hea teater on see, mida on natuke ebamugav vaadata. Mis kisub sind mugavast tsoonist välja, kas siis mingi teemakäsitlus või esteetiline väljendus.

Et koju jõudes ei unusta sa nähtut, vaid tahad järgmine päev seda jagada, et «kurat, käisin vaatamas, mis asi see nüüd oli. Ma ei saanud aru, et kas ikka võib nii» jne.

Viimase aja märksõnaks on autoriteater. Nende lavastuste nõrgaks kohaks on enesekriitika puudumine, ei arvestata publikuga, ei hinnata tema aega.

Igasuguses autoriteatris on ebaõnnestumise võimalus suurem. Samas viib see järgmise teemani – meil puudub teatrites dramaturg, kes pole kavalehtede kirjutaja, vaid sisuline kaasamõtleja, kes jälgiks proovide kulgu. Autoriteater vajab sellist inimest.

Mingil põhjusel tahab autoriteater vastandada end suurele repertuaariteatrile. Ja seetõttu vastandutakse teatrile, mis mõtleb publikule, andes sellele negatiivse tähenduse.

Tegutsetakse teadlikult oma mullis. Arvan, et see on lastehaigus, mis läheb üle. Teatreis ei saa publikut ära unustada.

Mida võiks publik teha, kui ta on sattunud vaatama kehva lavastust?

Kui sulle ei meeldi, siis mine ära. Miks sa kannatad? Tühjad istekohad räägivad enda eest. Neid nähakse väga hästi ja need loetakse üle ja see jõuab kiiresti juhtkonnani.

Teine küsimus puudutab teatrit ennast. Meil kiputakse igat lavastust suunama kõikidele sihtrühmadele, see on jabur. Kui sul on saalis inimene, kes ei saa lavastusega mitte mingisugust kontakti, siis järelikult oled kommunikeerinud oma lavastust valesti, sa oled vale inimese saali saanud.

Kolmas küsimus on alalhoidlikkus – eesti publik ei lähe teatrisse sõnumi peale. Minnakse eelkõige näitleja peale. Siis võib-olla lavastaja, siis autorite peale. Teater on täielikult kaotanud oma sotsiaalse positsiooni. Kui öeldakse, et meedia on ühiskonna valvekoer, siis teater peaks seda samuti olema.

Milline on olukord Euroopas?

Näiteks Saksamaal on teater väga oluline, suured lavastajad on ka arvamusliidrid. Prantsusmaa on pigem vana kooli maa, seal on korüfeed, kuid teatril kõlapinda ühiskonnas nii palju ei ole. Skandinaavias jõuavad ka väikesed katsetused tähelepanu püüda. Ma olen nõus, et teater on kogu Euroopas kaotamas oma positsiooni.

Film ja…

Mitte film, vaid tõsieluseriaalide kangelased. Nõia-Intsud on asendusaine meediale. Kõnekoosolekul sel teemal arutledes leidsime, et kui ajakirjandusel oleks võimalik küsida kommentaari väga healt lavastajalt ja näitlejalt, siis ta eelistaks teda Nõia-Intsule.

Jah, lavastajad ja näitlejad, kel on vähegi kogemust ja elutarkust, keelduvad olemast ühiskonnaga dialoogis. On loobutud arvamusliidri rollist.

Just, see on suur probleem. Seda näitab ka see, et teatril pole praegu tahet olla aktiivne ja päevakajaline. Miks see on ohtlik? Sest kui teater on ühe sisegrupi asi, kui ühiskondlikku kõlapinda pole, siis pole mõtet teatriteemasid ka ajalehtede esikülgedele panna ning seeläbi kaotatakse kontakt publikuga.

Nii minnaksegi teatrisse näitleja nime peale. Midagi muud kui meelelahutust ei oodata. Ma ei tea, kas on vaja, et meie vaadatavus langeks nii madalale, et ehmataks üles. Praegu on teater nagu uinuv kaunitar. Ollakse väga mõnusalt klaaskirstus ja oodatakse printsi, aga tänapäeva postmodernistlikus maailmas printsi ei tule, tuleb ise silmad lahti teha ja tööle hakata.

Kes peaks need silmad lahti tegema?

Kõigepealt tuleb lahti saada mõtlemisest vastanduste kaudu. Keegi ei taha lõhkuda olukorda, kõik tahavad täiendada. Selleks et midagi muutuks, peaksid teatripraktikud tahtma muutuda. Saan aru, et mõtteni, et äkki mu elu on liiga mugav, on pea võimatu jõuda.

Kogu minu kartus ja jutt pole rahulolematus hetkeolukorraga. See on täiesti aktsepteeritav, kui see kõigile pooltele sobib. Aga see pole jätkusuutlik. Jõuame ühel hetkel olukorda, kus tuleb väga järsk kukkumine. Meil käib palju inimesi teatris, aga noortele meil teatrit ei tehta. Neil pole harjumust ise teatris käia. Meil on lastelavastused, kuid noortele mõeldud teatrit pole peaaegu üldse. Igal eluetapil peaks olema võimalik minna teatrisse vaatama lavastust, mis tegeleb just sulle oluliste teemadega, ja seda elukohale vaatamata.

Siinkohal peab ütlema, et kõige kättesaadavam on Vana Baskini Teater.

Tõsi. Maapiirkondade kunstiline teenindamine, nagu see ministeeriumi kõnepruugis sõnastatud, on kindlasti üks probleem. See peaks olema üks riigi prioriteete, meil on küll olemas programm «Teater maale», aga eelmisel aastal andis rahvusteatriks püüdlev Eesti Draamateater ainult kaks protsenti etendustest väljaspool statsionaari.

Miks?

Küsimus on rahvamajade tehnilistes tingimustes, draamateater ega linnateater ei saa neis oma lavastusi mängida. Riigiteatritest kõige enam ringi reisiv Rakvere teater mängis 1980ndatel 50 protsenti etendusi väljas, praeguseks on see langenud 30 protsendile. Aastal 1985 käidi 90 kohas, praegu saab etendusi anda 30 kohas.

Et teater saaks minna väikesesse kultuurimajja, tuleb see maja korda teha. Kui on korras, siis lähevad sinna lisaks Vana Baskini Teatrile ka teised teatrid. Aga selleks on vaja strateegilist kultuuripoliitilist mõtlemist. Et ei mõeldaks eelarveridadega, vaid mõeldaks probleemidele, põhjustele.

Üheks võimaluseks oleks ekspertide kaasamine analüüsimisse ja otsustamisprotsessidesse. Ametnikud otsustavad ise, aga neil ei pruugi alati olla parimad teadmised ajaloost, teooriast ja praktikast.

Meil on majandus- ja sotsiaalvaldkonnas olemas uurimiskeskused,  kuid kultuuril selliseid uurimiskeskusi pole, aga oleks vaja.  Kui valimiste eel saaks kultuuripoliitika valimisplatvormidesse, siis oleks see juba suur samm edasi. Eelmine kord võrdlesin parteide kultuuripoliitika osi, need olid absoluutselt sarnased! Oli keele säilitamise jutt jne, aga ühtegi uut ideed seal polnud.

Teater arvudes 

2009. aastal vähenes kultuuriministeeriumi tegevustoetus teatritele võrreldes 2008. aastaga 8,5 protsenti. Kultuuriministeeriumi programm «Teater maale» asendati väikesemahulise programmiga «Teater saartele».

Lisaks leidis 2008. ja 2009. aastal aset teatripiletite käibemaksu tõus viielt protsendilt 18 protsendile ja seejärel 20 protsendile.  2009. aastal vähenesid Eesti teatrite kogutulud eelmise aastaga võrreldes 15,4 prot­senti, sealjuures suutsid teatrid erinevaid meetmeid rakendades vähendada kogukulusid 15,9 protsenti. 

Publiku maksuvõime vähenemine tõi kaasa teatrikülastajate arvu kahanemise, mis 2008. aastaga võrreldes oli ligikaudu 12 protsenti väiksem, kuid etenduste arv vähenes vaid kaks protsenti. Teatrite piletitulu vähenes 15,7 protsenti, põhjuseks publikuhulga vähenemine ja sooduskampaaniad.

Allikas: Eesti Etendusasutuste Liidu tegevjuht Kristiina Reidolov  

•    Eesti Teatri Agentuurile esitas 2009. aasta kohta andmeid 28 etendusasutust, neist 23 said kultuuriministeeriumi eelarvest tegevustoetust.

•    Ministeeriumi raha eest antakse aastas keskmiselt 4600 etendust, valmib 160 uuslavastust. Kokku oli 28 etendusasutusel repertuaaris 401 lavastust, sõna- ja lastelavastuste seas oli eesti päritolu tekste 121.

•    2009. aastal anti keskmiselt 13 etendust päevas ning ühel päeval külastas teatrit keskmiselt 2400 inimest, üht etendust vaatas keskmiselt 185 inimest.

    2009. a käis teatris 873 802 inimest.

    2008. a  käis teatris 983 145 inimest.

    2007. a käis teatris 1 022076 inimest.

•    Avaliku sektori (põhiline allikas riik ja kohalik omavalitsus) toetus 2009. aastal teatrite tulueelarvest oli 386 178 652 krooni, mis moodustas teatrite tulueelarvest 68,83 protsenti. Aasta varem oli vastav summa 453 953 322.

•    Üksnes riigieelarvest laekunud toetus oli 2009. aastal 366 759 157 krooni (sh eraldused seoses ehitustegevusega). Kohalike omavalitsuste eelarvest laekunud toetused olid  19 419 495 krooni.

•    Teatrite piletimüügitulu moodustas 2009. aastal kogutulust 19,81 protsenti ja muu omatulu kokku 11,36 protsenti.

Eesti Teatri Agentuuri Eesti teatristatistika aastal 2009

Tagasi üles