Veel üks isikuraamat

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Raamat Mart Helme «Lembitu. Eestlaste kroonimata kuningas» Kunst, 2010, 199 lk

FOTO: Pm

Mõnikord öeldakse, et iga põlvkond kirjutab enda jaoks ajaloo uuesti. Tõdemuses on paljugi tõtt. Ühelt poolt areneb ajalooteadus ning välja selgitatakse senitundmatuid allikmaterjale.

Samas muutuvad nii ajastu kui ka ühiskondlikud olud, nii esitatakse ajaloos asetleidnu kohta uusi küsimusi. Nii saabki aeg küpseks uuele käsitlusele. Osalt põhineb see eelkäijate tehtud tööl, samas pakutakse lugejale midagi uut.

Viimasel kahel aastakümnel on olnud suurem huvi just Eesti 20. sajandi pöördeliste ajaloosündmuste vastu. Ent kaalukaid artikleid ja kogumikke on ilmunud ka varasemate aegade kohta.

Hiljuti jõudis müügilettidele Mart Helme «Lembitu. Eestlaste kroonimata kuningas». Käsitlus keskendub muistse Eesti kõige tuntumale vanemale.

Tegemist on isikuraamatuga, kus järjestikku peatükid: «Lembitu maailm», «Lembitu Eesti», «Kes oli Lembitu?», «Lembitu ja sõda», «Lembitu sõjaretked», «Lembitu surm», «Pärast Lembitut». Samas ei keskendu käsitlus mitte ainult peategelasele, vaid – seda vähest, mis meil muinasvägilase kohta on teada – püütakse interpreteerida laiemas üldpoliitilises ja ühiskondlikus taustas.

Raamatu viimane peatükk, «Unistatud ajalugu», toob lugejateni autori spekulatiivsed mõtisklused. Mis saanuks siis, kui Saksa vallutus 12. ja 13. sajandi vahetusel suundunuks mujale, jäänuks hoopis olemata või oleks tõrjutud tagasi? Ehk nagu omal ajal üliõpilaspõlves arutleti – kuidas oleks Eesti ajalugu kulgenud, kui Lembitul oleks olnud Madisepäeva lahingus vähemalt üks kuulipilduja?

Kas äsjailmunud Lembitu-raamatut saab pidada «uue generatsiooni» varasema ajaloo käsitluseks? Meenutagem, et 1999. aastal ilmus Andrei Hvostovilt «Mõtteline Eesti».


Ajaloolane Hvostov (snd 1963) on küll enam tuntud ajakirjanikuna. Ta esitas mitmeid fundamentaalseid küsimusi muistse Eesti kohta. «Mõtteline Eesti» äratas suurt vastukaja, paaris retsensioonis küsiti – kas see käsitlus teeb otsa lahti 21. sajandi uutele käsitlustele?

Mart Helme (snd 1949) ei kuulu ilmsesti enam nooremate autorite sekka. Ning öelgem etteruttavalt, et tema Lembitu-raamatut ei saa pidada 21. sajandi käsitluseks. Pigem on see väheste, aga see-eest üldtuntud tõdede ja teadmiste populaarne ümberjutustus, katse neile vähestele teadmistele anda laiem mõõtkava ja raamistus.

Raamatu plusspoolele jääbki vast laiema konteksti mõtestamine. Raamatu miinuseks jääb üsna pikk rida aegunud arvamusi ja vigu, neile juhtis üksikasjalikult tähelepanu Mihkel Mäesalu (Sirp, 12. november). Silma jäävad isegi mõned lihtsad vead. Nii näiteks kinnitab lk 6, et muistse vabadusvõitluse monument avati Lõhavere linnamäel madisepäeval, 21. septembril 2003. Üldtuntud graniitmonument avati küll madisepäeval, ent ikkagi 1969. aastal.

Autor möönab juba sissejuhatuses, et Lembitu kohta on väga vähe andmeid. «Sestap on katse kirjutada Lembitu, meie kroonimata jäänud kuninga elulugu, peaaegu et võimatu ülesanne» (lk 6). Ent Mission Impossible saab võimalikuks, sest ligi 200-leheküljeline raamat on valmis.

Lembitu nime on Läti Henriku kroonikas mainitud 14 või 15 korda, seoses sõjakäikude ja poliitilise olukorraga. Autor kinnitab tõsiasja, et meil pole mingeid andmeid Lembitu välimuse, iseloomu ja tegevuse kohta väljaspool sõda.

See ei takista autorit Lembitu noorust ja elukäiku portreteerimast. Ta on üsna kindel, et Lembitu polnud «mingi esimese põlvkonna tõusik» (lk 47) ning «tõenäoliselt ei kannatanud Lembitu lapsena nälga ja külma, kuid mingitest tänapäevastest olme- ja hügieenitingimustest pole ka vanema talus 13. sajandi alguses juttugi» (lk 58). Mitmest viimasest seisukohast võib küll nõustuda elamistingimuste võrdlusega, kõik muu jääb üsna kaheldavaks.  

Raamatu viimane osa, «Unistatud ajalugu», kisub suurejooneliseks heietuseks, mis sobiks ehk Suur-Eesti pooldajate ideoloogiasse. Autori arvates saanuks Eestist dünastiline kuningriik, mis hõivas Lätist liivlaste, kuralaste ja latgalite alad, idas Ingerimaa ja Pihkva ning Eesti oleks servapidi Neeva jõel ja Karjala kannasel.

Ning lõpuks, Ivan Groznõi surmajärgsetel smuta aegadel oleks Eesti «oma piire veelgi laiendanud Venemaa sügavusse – miks mitte Volhovi jõe ja Ilmeni järveni». Ning koguni iseteadvad novgorodlased näinuks alternatiivi kuuluda «stabiilse ning jõuka Eesti koosseisu». Lühidalt – no comments.

Raamat

Mart Helme
«Lembitu. Eestlaste kroonimata kuningas»
Kunst, 2010, 199 lk

Tagasi üles