Seto Peko, superstaar!

Solistid laulsid nagu seto taadid iidsetel aegadel: Oliver Kuusik, Valnar Neidre, Urmas Põldma, Ain Alabert. Foto: Kalevi kammerkoor

Mõne aja eest tabas Seto kogukonda kummaline käärimine. Pärast seda kui Erki Meistri sümfoonia «Peko» ettekannete kuupäevad välja kuulutati, ilmus ajalehes Setomaa lugu, milles seati teos juba enne avalikkusele ilmumist kahtluse alla. Süüdistusteks olid jumala lubamatu kommertsialiseerimine, Seto märgi all võõra sisu esitamine jne.

Õnneks ei jäänud ka vastulause tulemata. Ometigi võib skeptikute murest aru saada, sest selliseid asju ja võõraste sulgedega ehtimisi paraku ka juhtub. Ning Peko sümfooniale eelnenud oratoorium «Peko esä» oli ju tõesti pigem kogum toredaid nüüdisaegseid lööklaule, mille tekstide autoritekski mitmel juhul võrokesed.

Ühed imelikud kõik?

Pulga Jaani (võroke) Tsiapaha-pääl-loole (võrokeelne) tehtud uus ja huvitav viis jõudis koguni võrokeste teise laulupeo kavva. Kaugemalt võivad lõunaeestlased paista ühed imelikud kõik, aga setod ja võrokad ise teevad oma kultuuriruumidel selget vahet, ja õigusega.

Ma olen aastaid oodanud, et seto pärimusmuusika mitmehäälsus ning kummastavad rütmi ja tempokiiksud jõuaks oma ehedust säilitades ka tänapäevaste vahenditega tehtavasse helikunsti. Kooriseadetes on seda proovitud, paraku pigem suurema eduta, popmuusikas oli kuni Zetode päästva teise CD ilmumiseni tegu pigem lahjendustega.

Ootasin «Peko» ettekannet väga suure huviga. On ju sümfooniaorkester, olgu ta praegusel juhul pealegi pisike ja nii-öelda kättesattunud vahenditest kokku klopsitud, seto lauluga võrreldes ilmarvatavalt uuem leiutis kui mobiiltelefon aurumasina kõrval. Ootasin lootusärevalt, kas mu kõrv püüab teosest midagi seto-omast kinni. Kas hääled toovad õige tunde, kas rütm ja tempo tuletavad suursõlgede kõlina meelde… Kas ma pidin pettuma? Ei!

Õiged sipelgad hakkasid naha all sibama juba päris alguses. Rõõm on tõdeda, et Erki Meister on tõesti seto rahvalaule kuulanud, ja mõttega kuulanud. Häälsusi tuli, tempomänge oli, tuttavaid viisipõhju kumas. See kõik oli maitsekalt vahelduv ja sulanduv Meistri «tavaliste» mõjusate ja meeldejäävate noodikeerutustega. Merca loetud vahetekstid ei läinud liiga pikaks ja pateetiliseks, nagu sellist nippi kasutades oht on, ning Anne Vabarna ja Paolopriit Voolaineni loodud eepos ise oli libretoks lühendatud väga hästi. Lugu oli alles, adutav ja konkreetne. Kavaleht koos originaalteksti ja kirjakeelse tõlkega väärinuks kõvasid kaasi. Ja seda tõlget polnud ilmselgelt lihtne teha!

Tasub mõelda sellele, et üllitadagi Peko-eeposest paralleeltõlke ja kommentaaridega adaptsioon ning lasta Setomaa kunstnikel sellesse pildid joonistada. Sest muusika on nüüd ju juba olemas.
Mis muidugi ei tähenda, et ka setod ise ei võiks nüüd nii-öelda vastulauseks ise oma jumalale nüüdisaegseid kiidulaule luua.

Põhjapoolsed inimesed tegid otsa lahti ja see pääsuke on tugev.

Nagu taadid vanasti

Sisust kah, mis mulle esimese hooga eredalt meenub – kiriku­slaavi vihjed alguses, seto mitmehäälsus kohe otsa, geniaalne trikk läbisegi skandeerimisega, mis jättis kõrvale tunde, et koor on mitu korda suurem kui tegelikult, imekaunid armumise ja pulmaosad, nõretav-kurb ema koolmine, raputav sõttaminek ja jahiloost läbi kumav, noh, mis kumav, vägagi otsetine, tsiteeriv ja edasi arendatud «Põdralaul», suurim seto hitt üldse.

Seto taadid oleks juba tuhat aastat tagasi niimoodi laulnud, kui nad selle pääle tulnuks. Aga kes teab, ehk tulidki. Kogu seda noodipidu ja positiivset hullust hoidis koos Hirvo Surva imetlusväärne sisemine metronoom. No ja lõpp, Peko uinumine, oli ülimalt soe ja ilus. Ei läinud üleliia pühalikuks kätte, jättis pigem usu, et kangelane seal liivakoopas tõuseb tõesti vajadusel unest. Neil kolmel novembripäeval, mil sümfooniat ette kanti, olid tema unenäod kindlasti väga ilusad.

«Peko» on ääretult suure respekti ning läbitunnetusega kummardus Setomaa elavale pärimusele. Meistritöö!

Esiettekanne
«Peko»
Seto sümfoonia
Muusika Erki Meister
Tekstid Anne Vabarna, Paolopriit Voolainen
Dirigent Hirvo Surva
Kalevi kammerkoor ja kammerorkester
Solistid: Oliver Kuusik, Urmas Põldma, Valnar Neidre, Ain Alabert
Vahetekste loeb Merle Jääger
Ettekanne Tartu Ülikooli aulas
27. novembril