Ehala uus muusikatükk jutustab inimlikkusest

Hoogne uus lastelavastus Estonias: (vasakult) Marta Paklar, Maarja Aarma, Kaarel Kukk ja Ilja Massalov. Foto: Harri Rospu

Suvel Saaremaa ooperipäevadel maailmaesiettekandele tulnud ja pühapäeval Estonia kammersaalis esietendunud lastemuusikal «Käsikivi kosmosest» põimib endasse vastavalt pealkirjale kaks pealtnäha täiesti erinevat teemat, mille seob üheks muusika.

Ennemuistne lugu vaeslapse raskest elust ning moodsamad ja põnevamad jutud maavälisest elust on teemad, mis nõuavad süvenemist ja tähelepanu ning sobivad sestap rohkem kooliealistele lastele. Just muusika on see, mis ühendab neid erinevaid teemaliine ja toob põhisõnumi headusest selgelt kohale. Sellest, et hea on ilus ja hea ning kuri pole seda hoopiski mitte, saavad aru ka märksa nooremad, eelkooliealised muusikalihuvilised, keda samuti jagus sel esimesel etendusel kõige esimeses reas mugavalt ooperipatjadel istumas.

Muusika autor on helilooja Olav Ehala, kes etenduse ajal taustabändis klahvpillide taga ja kelle muusikaline käekiri on tuttav küllap paljudele. Kes ei teaks siis «Nukitsameest».Tema head sõnumit kandvates helitükkides oleks sees kui ekstra helgus, süngematest lugudest ei puudu jälle neile omane hoogsus ja tumedam pool. Muusikat toetab Oksana Titova seatud lavaline liikumine, mis on niisama dünaamiline kui helipilt.

Siri oli liftis

Lava mõjub Estonia teatri- ja kontserdimaja kuuendal korrusel asuvas kammersaalis kui kosmoselaev ning kujundus haakub ka väiksemates elementides mõlema loo kujunditega hästi. Nii lae alla riputatud helendavad pilkupüüdvad taevakerad, tähed ja planeedid kui ka lava ja loo keskmes asuv vaeslapse käsikivi on ühtviisi ümmargused. Sujuvalt, küll liikumise, küll detailide ja riietumisega on lahendatud ka aja ja koha muutumine laval. Lihtne, ent läbimõeldud. Ehedust annab juurde seegi, et bänd on laval, mitte peidus orkestriaugus.

Kui etenduse alguses haarab tähelepanu ootamatult laste mänguväljakule sattunud kuri naisterahvas – äärmiselt rokilikus esituses, nii laulus kui liikumises –, siis peamiseks pilgupüüdjaks kujuneb siiski tulnuktüdruk, üleni punases ja antenn-patsikestega Siri, kelle karakter võttis esimest korda kuju muusikali libreto autori Leelo Tungla noorsoojutustuses seitse aastat tagasi. Alla nelja-aastase piigaga etendusele rutates õnnestus viimaste saabujate seas Siriga ka ühte lifti sattuda, mis lõi tüdruku jaoks kohe põneva teatrimeeleolu ja tõi rõõmsa äratundmise, kui Siri lavale ilmus.

Ehkki muusikali ainsaks värvikaks ja lastesõbralikemaks karakteriks on seesama Siri, tegi väiksemate jaoks tüki omasemaks ilmselt seegi, et puudus range piir publiku ja lava vahel ning seda pinnast kasutati ka publiku poole pöördudes ja esimestes ridades istujaile kamraadilikult kätt sirutades. Kui see peaks olema lastele harjutus tõsisemateks tükkideks ooperimajas, on see väga õnnestunud algus.

Oled kõhn või paks

Etenduse nimilugu «Laul inimlikkusest» kõlas kui ammune tuttav, ehkki laul täitsa uus. Selle positiivne energia ja heli-sõnaline üldmulje tuletas meelde «Detektiiv Lotte» lõpulaulu. Ja ega ole imestadagi, sõnad on mõlema tüki puhul Leelo Tunglalt ja sõnum sama: ei ole tähtis, «kas oled kõhn või hoopis paks», «peaasi, et on süda soe». Lavatüki teises osas kuuldud Jassi Zahharovi hääl täiendas perfektselt truppi, kellest noorematel suured rollid veel ees.

Õhtul pärast etendust sain tütrelt lühida sisukokkuvõtte heast ja kurjast ning ühtlasi soovi etenduse muusikaga plaati kuulata. Esialgu lahendasime selle nimilugu kavalehe põhjal laulda püüdes, üks nooti veerides ja teine kaasa ümisedes.

Muusikalavastus
«Käsikivi kosmosest»
Olav Ehala muusikaline lastelavastus kooliealistele, Leelo Tungla libretole
Helilooja ja muusikaline juht Olav Ehala
Lavastaja Garmen Tabor
Kunstnik Liina Unt
Koreograaf Oksana Titova
Esietendus rahvusooperi Estonia kammersaalis 28. novembril. Etendus kavas kogu detsembri