Aastatel 2008–2010 on tulnud enamusel, mitte ainult Eestis asuvatel asutustel ja ettevõtetel, vaid ka kogu Euroopa ja maailma inimestel, ümber hinnata oma kulude suurus. Veel 2009. aastal rääksime me Eestis solidaarsusest. Valitsussektorilt oodati solidaarsust erasektoriga, tavalise maksumaksjaga. Me mõistsime kõik, et kulusid tulebki kärpida. Seda tehti nii riigisektori kui üksikisiku tasandil, erasektor tõmbas oma tegevusi jõuliselt ja valusalt kokku.
Täna, 2010. aasta sügisel, on kultuuriministeeriumi süüdistatud just selles, et oleme käitunud solidaarselt, nõudes kõikidelt asutustelt võrdset kärbet.
Jaak Alliku arvamus, et kui ei tehta teatud kultuuripoliitilisi otsuseid või pole kedagi teisele eelistatud, siis võinuks eelarve koostada ka rahandusministeeriumi arvuti, on kohatu. Otsuste tegemisel oli valdkondadel oluline sõna öelda. Nad soovisid pigem võrdset kohtlemist, mis võimaldas neil kõigil ikkagi ellu jääda. Kultuuriministeerium tegi möödunud aastate rasked otsused konsulteerides asutuste juhtidega, loomeühendustega. Kõik tunnistasid, et läheb väga raskeks, kuid siiski leiti, et saadakse hakkama, soovitakse olla kollegiaalsed. Usuti, et peagi lähevad ajad ka paremaks.
Jah, valiku teine pool oleks võinud olla ka osade kultuuriasutuste sulgemine. Seda pole ma ministrina õigeks pidanud. Olen püüdnud säästa ja päästa kultuurivaldkonnas edukalt toiminud olemasolevat, et parematel aegadel sellest seemnest võimaluse korral taas elu üles ehitada.
Haridusministeeriumi võimalused säilitada tegevuskulusid tekkisid aga just tänu mitmete koolide sulgemisele. See tõi valdkonda vahendid, mida teistele ümber jagada. Kultuuriministeerium pole sulgenud ühtegi asutust. Õnneks.