Postimees õngitses välja Iraagi filmi

FOTO: Repro

Nädala jooksul PÖFFi võistlusprogrammi 21 filmi hinnanud Postimehe žürii on oma otsuse langetanud. Kõrgeima keskmise hinde 4,4 kogusid kolm linateost – Mohamad Al-Daradji «Paabeli poeg», Abbas Kiarostami «Päris koopia» ja Aleksei Fedortšenko «Tsiitsitajad».

Võitjaks loeme esimese – see kogus ühe 5 rohkem kui teised, mis sest et sekka sattus ka üks 3.

«Ilus ja poeetiline film sõjajärgsest Iraagist, mis annab üksikisiku kaudu edasi terve rahva traagikat - olemata sealjuures depressiivne,» arvas produtsent Artur Talvik, kes hindas filmi 5ga.

Seevastu kriitik Margit Tõnson, kes pani filmile 3, tõdes: «Selle värske nurga alt ja heade näitlejatöödega antud sissevaate Iraagi post-Husseini tegelikkuse rikub ära hollywoodlik loojutustamine – vaataja suhtumine on jõuliselt dirigeeritud, vaataja emotsioonid ja poolehoid on sündmustiku ja seda toetava muusikalise taustaga viimseni ette ära määratud.»

Žürii lõppsõna

Arvo Kukumägi
näitleja

Ohoh! Iga jaht saab ükskord otsa. Tore, et hunt jäi seekord laskmata. Nagunii nägi väga suurtes kogustes verd. Filmid olid enamjaolt depressiivse alatooniga ja see tekitas ka endas vastiku depressiivse sügeluse. Andke palun natuke rohkem HELGUST, USKU, LOOTUST ja ARMASTUST.  Enim köitsid «Kolm aastaaega põrgus», «Päris koopia» ja «Rene läheb Hollywoodi».

Näitlejatest olid minu favoriidid Nika Tavadze («Rene läheb Hollywoodi»), Juliette Binoche («Päris koopia») ja Karolina Gruszka («Kolm aastaaega põrgus») eriti. Tambet Tuisk oli tubli («Polli päevikud»). Enamik festivali filmide produtsente ja lavastajaid võiksid võtta vastutuse, et ka tavalise vaataja aeg maksab midagi. Sihikud sirgeks ja püünised õlale – mingem uuesti metsa. Seekord vähemalt unistusega karu kinni püüda.

Margit Tõnson
filmikriitik, Eesti Ekspressi toimetaja

Juba teist aastat on Euraasia võistlusfilmide arv viimase piiri peal – 21 valitud pala on žüriidele päris korralik töökoormus. Võistlusprogrammi koostaja peab vastama muu hulgas niisugustele küsimustele: milline filmimaa ja piirkond ei tohi esindamata jääda (poliitilis-geograafilistel põhjustel); kust me leiame selle ühe hädavajaliku komöödia süngete draamade sekka; kas meil on publikumagnet; mõni staažika staari film kaunistaks programmi; mõni süütu film tuleks leida, mis saaks oma festivaliedu just PÖFFil alustada jne. Kõiki filme, mida tahaks, ei saa ka kunagi kätte. Koopia asub samal ajal teisel pool maakera või rihivad produtsendid esilinastuse hoopis mõnele uue aasta alguse festivalile (Rotterdam, Sundance jt).

Selle jutu valguses tahaksin siiski programmikomisjonile südamele panna, et valimine on väärtuslikum valimata jätmisest. Ehk on kolm allegoorilist filmi, nagu «Püha Tõnu kiusamine», «Kosmos» ja «Tapmise põhiolemus», ühes programmis enese kordamine? Ja võib-olla on liig kaks neorealistlikku taiest, nagu «Mülgas» ja «Kodu», üksteisega konkureerima panna? Ka «Bibinur» ja «Härra Valgus» on veresugulased. Aga «Tsiitsitajad», «Minu õnn», «Päris koopia» ja «Sünniõigus» vääristasid programmi kindlasti!

Helena Tulve
helilooja

Tervikpildi peale tagasi mõeldes tundub, et olulisim teema oli inimese sisemise ja välimise vabaduse võimalus, olles vastakuti vägivalla, olude, võimu surve, tugevama reaalse või irreaalse jõuga. Soov mõista ja säilitada väärikus hoolimata elu ja ümbritseva enigmaatilisusest.

Mõni perspektiiv võimaldas seda temaatikat vaadelda sügavamalt, mõni looja lasi end julgemalt kanda vähem läbikäidud aladele. Minu lemmikuks oli Abbas Kiarostami «Päris koopia», mis ei rõhunud visuaalsele efektsusele, keskendus suurepärastele näitlejatöödele ja jättis oma kulgemises ruumi kahevahel olekule ja ütlemata jätmisele.

Väliselt ehk kõige efektsem linateos «127 tundi» – katse kujutada kriisiolukorras inimteadvuses toimuvat – valmistas pettumuse, loo potentsiaal jäi avamata. Science-fiction’lik montaaž ning standardne helikasutus muutsid tulemuse pealispindseks. Kestvamat mõju avaldasid veel «Printsessi» soe pilk, «Paabeli poja» delikaatne valu vaatlemine ja muusika vaikne kohalolu, «Kodu» kaunis visuaal ning «Tsiitsitajate» karge poeesia.

Mart Kivastik
režissöör ja kirjanik

Kuna lühikese aja jooksul tuli nii palju filme vaadata, muutus see kohati lausa tööks. Teisest küljest on jälle täitsa mõnus: oli palju erinevaid ja huvitavaid filme, mida poleks muidu kunagi näinud. Nalja eriti ei saanud. Ainult Kõrgõzstanis ja Soomes julgeti vahepeal ka rõõmsamad olla, muidu ei. Kõrgõzstani «Härra Valgus» oli minu jaoks üks mõnus üllatus. Ülejäänud filmid arvasid, et kui olla väga morn, siis on kunst suurem.

Mõnes mõttes toimus päris äge koledusvõistlus. Sõda ja sitt, veri ja laibad, päris jube on vaadata. Igal pool on sõda, ainult Taanis mitte. Nendel aga on nii hea, et igav hakkab ja peab ka kurja filmi tegema, pommide ja lastega. Koledusvõistluse võitjaks tulid ilma kahtluseta Hiina «Mülgas» ja Eesti «Püha Tõnu», kelle vahel võiks ära jagada mülka-Oskari – auhinna kõige ilgema filmi eest. Ei teagi, kumba eelistada: ühes süüakse okset, teises inimesi. Jätaks selle rahva otsustada. Kumb teile rohkem meeldib?

Artur Talvik
filmitootja

Depressiivsus, depressiivsus, depressiivsus. Kuidas küll on nii, et ütled «festivalifilm», aga mõtled «depressiivsus»? Kahjuks ei suutnud ka see programm klišeed ümber lükata. Ma imestan ikka, kes on need inimesed, kes just need filmid valivad.

Ma tahaks teada, mida nad söövad ja mida joovad. Siinkohal pean ilmselt toonitama, et teen vahet draamal ja lihtsalt depressiivsel filmil. Hea draama võib viia katarsiseni, masendav film lihtsalt kurnab. Kui ükshaaval vaadata, polegi asi ehk nii hull. Aga 21 järjest – juba poole peal tekkis soov ilusa armastusfilmi järele.

Võib-olla just selle tõttu sai mu lemmikuks «Kolm aastaaega põrgus». Suurepärane tõestus, kuidas ebameeldivaid teemasid saab helgelt käsitleda. Ja mõtlemisainet on pikaks ajaks. Üsna sarnase armastuslooga «Polli päevikud» oli kahjuks pettumus. Filmi kujundikeel oli ülepingutatud ja veidi pliiatsist imetud. Kahju. Režiipreemia annaks Danny Boyle’ile. Uskumatu, kuidas üks mees suudab nii staatilise teema nii dünaamiliseks teha. Ja elujaatavaks.

Tagasi üles