Peeter Raudsepp: teatrite kiusatus pakkuda kiirkultuuri on suur

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Peeter Raudsepp.

FOTO: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Lavastaja ning Eesti Lavastajate Liidu esimehe Peeter Raudsepa sõnul on teatrid püüdnud oma kunstilist taset kõrgel hoida, kuigi kiusatus muutuda kiirkultuuri manustamiskohaks on olnud suur ja seetõttu on ka publikut kaotatud.

Pärast teatripiletite käibemaksu tõstmist viielt protsendilt 18-ne protsendini ja eelarvekärpeid on riigi suhtumine teatritesse Raudsepa hinnangul selgelt välja öeldud.

Tema sõnul ei ole teatrid sellele vastanud totaalse kommertsialiseerumisega, vaid on püüdnud oma kunstilist taset kõrgel hoida, kuigi seda ei motiveeri miski muu kui publiku poolehoid, kes vaatamata masule siiski teatris käib.

Tema hinnangul näitaks riik üles head tahet, kui ta rakendaks kiiremas korras ellu AITA-de süsteemi. «See suurendaks teatritöötajates esmatasandi kindlustunnet ja hoiaks rahaasjad selgemad.

AITA ehk arvestusliku inimtöö aasta süsteem lähtub peamiselt kahest kriteeriumist – eeldatav publikuarv, mida riik teatris näha tahab, ning uuslavastuste arv, mis aasta jooksul teatris lavale tuleb. Teatrijuhtide hinnangul saab AITA keerulise valemiga välja arvutada täpse tööhulga, mis on vajalik nende kahe kriteeriumi täitmiseks.

Teiseks tuleks Raudsepa sõnul kiirendada projektiteatritele pikemaajalise rahastamise süsteemi loomist, mille kohaselt rahastaks riik ekspertide hinnangust lähtudes mõnda väiksemat loovkooslust mitte kvartali kaupa nagu kultuurkapital, vaid kahe-kolmeaastase perioodi vältel. «See oleks aeg, millega see kooslus saaks oma potentsiaali täielikult aktualiseerida,» märkis Raudsepp.

Teatritegijate esmaseks ülesandeks on tema sõnul dialoog publikuga ning see on meil täna olemas. Küll aga puudub dialoog riigijuhtidega.

«Eesti inimesed kasutavad võitluses võimuritega kõige loomulikumat strateegiat - nad keelduvad koostööst. Kunst, niipalju kui see on solidaarne rahvaga, kasutab sama meetodit ja seda ei saa pidada sotsiaalsuse puudumiseks,» rääkis Raudsepp.

«Kui me hakkaks teatris loosungeid karjuma ja odavate trikkidega vaenu õhutama, langeksime võimurite tasemele, aga seda ei luba vastutustunne rahva ees. Dialoog puudub riigijuhtidega, mitte rahvaga. Küsimus on selles, kas valitsuse kultuuripoliitika avab ennast altpoolt tulevale initsiatiivile, st tunnistab esmalt oma võimurlikke ambitsioone ja püüab neid muuta, või jätkub vaikiv olek nii teatri kui rahva poolt üldisemalt,» jätkas ta.

Teater ei pea lavastaja hinnangul rahuldama niivõrd inimeste hetkevajadusi, vaid tekitama sügavamat rahulolematust seoses elu-oluga ning oma eksistentsiaalse olukorraga maailmas.

«See rahulolematus paneb inimesi oma olukorda muutma. Muutus aga viib teda rohkem kontakti eluga, laseb tal ennast elusana tunda. Kas teater aitab sellele muudatusele kaasa aktuaalsetel teemadel kõneldes või muinasjutte rääkides, on juba teisejärgulise tähtsusega,» märkis ta.

Mis aga puutub eripärasesse esteetikasse, siis see nõuab Raudsepa sõnul palju rohkem aega kui 40 proovi ning tööprotsessi tuleks kaasata ka lavastusdramaturgid ja kõnekonsultandid. Esimese ülesandeks oleks tema sõnul lavastaja kõrval vastutada lavastuse kontseptuaalse terviklikkuse eest, teine tegeleks spetsiaalselt iga näitleja kõnetehnikaga, püüdes selle muuta just antud lavastuse stiilile vastavaks. «Aga noh, need on praeguses olukorras suhteliselt vastutustundetud unistused,» tõdes Raudsepp.

Tagasi üles