Ingo Normet: ideoloogiasekretäride aeg peaks möödas olema?

Lavastaja Ingo Normet. Foto: Liis Treimann

Lavastaja ning EMTA Lavakunstikooli juhi Ingo Normeti hinnangul saab riik teatrit ausalt ja tulemuslikult toetada vaid võrdse kohtlemise printsiibist lähtudes ja teatrite juhtkondi usaldades.

«Mul on hea meel, et «Postimees» on viimastel nädalatel teatritele nii palju tähelepanu eraldanud. Süveneb tunne, et pean teatrit taas kaitsma hakkama.

Kõigepealt murran sisse lahtisest uksest ja ütlen, et kõige tähtsam inimene teatris on ikka veel näitleja. Ükskõik, mida lavastaja temaga ka ei tee. Näitlejatalent on harvaesinev. Kindlasti on olemas mingi suhtarv 100 000 elaniku kohta, kui mitu näitlejaeeldustega inimest nende hulgas leidub. Ja see takistabki liiga paljude teatrite tekkimist. Talente lihsalt ei jätku.

Samas võivad teatritruppe luua ka väiksema talendiga või üldse ilma looduse poolt kingitud eeldusteta inimesed. Nad võivad mingi aja ka vastu pidada, ent on määratud hääbumisele, sest inimesed tulevad teatrisse nautima näitlejate mängu ja mitte kuulama abstraktseid sotsiaalseid probleeme.

Avameelne vihjamine sotsiaalsetele probleemidele oli juba nõukogude ajal terav ja emotsioone küttev ning teatrisaalidesse vabama õhu toomiseks vajalik, kuna mujal valitses vaikus. Tänu taevale on nõukogude korraga nüüd ühel pool ning sotsiaalsete probleemidega tegelemine on ühiskonnas täiesti avalik, lubatud ja vägagi soovitav. Ja on palju institutsioone, kes sellega tegelevad. Teatrid ei pea enam saali teravaid lauseid paiskama.

Teatriagentuuri juht Ott Karulin paneb teatritele pahaks, et nad teevad inimestele meeldivaid lavastusi ega käsitle ühiskonnale olulisi küsimusi. («Eesti publik ei lähe teatrisse sõnumi peale. Minnakse eelkõige näitleja peale /…/ Teater on täiesti kaotanud oma sotsiaalse positsiooni. Kui öeldakse, et meedia on ühiskonna valvekoer, siis teater peaks seda samuti olema», Postimees, 27. nov. 2010).

Huvitav, miks lepitakse sellega, et pianist mängib klaverit ega esine selle asemel loenguga muusika kasulikkusest ühiskonnas?

Läinud sajandi viiekümnendatel sõidutati kirjanikke põlevkivibasseini kaevureid vaatama, et «eluga tutvuda», uue luule sündi stimuleerida. Näitleja tulemine lavale, tema žestid, ilmed, muutumised, muutumistega kaasnev energia – see on alati isikupärane, alati köitev ja nauditav. Hea teater häälestab, tuletab meelde igavikulisemaid küsimusi.

See ongi teatri sotsiaalne sõnum. Hea näitleja on rahvuslik varandus, nagu hea muusik, füüsik, talumees. Hea näitleja on ka sotsiaalne juba sellega, et elab meie ajal ja mängib inimesi nii nagu tema neid näeb.

Teatri NO99 rahvusvaheline menu ei põhine sellel, et arutletakse nafta või Eesti rahva iibe üle, vaid sellel, et teemadel, mille sarnaseid on harjutud nägema asjaarmastajatest koosnevate ülikooliteatrite repertuaaris, kõneleb teatris NO99 suurepäraste näitlejaeeldustega erialase koolituse saanud särav trupp. See üllatab, et peale nii igatsetud «kontseptsioonide» näeb ka ehedat kunsti.

Didaktik Brecht ei unustanud kunagi rõhutamast, et teater peab eelkõige pakkuma meelelahutust ja alles seejärel tooma sellesse paradokse, mis sunniksid elu üle järele mõtlema.

Rõhutan veelkord - teatris on primaarne näitlejate mäng, näitlejakunst, millele aitavad oma töödega kaasa kõik inimesed, kes teatrites palka saavad.

Samas 27. novembri «Postimehes» on ära toodud ka vana teatrimehe Jaak Alliku arvamus, kus ta taas pole rahul Ugala teatri, mida ta on ise korduvalt juhtinud, praeguse juhtkonna tegemistega ja kultuuriministeeriumi, kus ta on samuti aastakümnete jooksul mitmetes juhtivates ametites töötanud, praeguse poliitikaga.

Mind muudab ettevaatlikuks tema ettepanek, et kultuuriministeerium peaks riigi raha jagama teatritele erinevalt, vastavalt nende repertuaarile. Ent kes on siis see ministeerium, kes hakkab raha õige teatripoliitika valgel jagama? Paar-kolm ametnikku. Ja nemad peaksid olema rohkem «riik» ja tundma teatreid ja publikut paremini kui teatrite juhtkonnad?

Kõrgkoolides valitakse õppejõud ja seejärel on tal akadeemiline vabadus õpetada oma tõekspidamiste järgi. Keegi ei sega vahele. Aga teatritele sooviksime taas ideoloogiasekretäridele allumist?

Küsin veel – kes on see arbiiter, kes otsustab, milline kunst on «kergem» ja milline «kaalukam»? Ja miks muusikalivaatamine on maksumaksjale taunitavam tegevus kui Bernard Shaw mõne näidendi vaatamine? Aga kui Bernard Shaw «Pygmalionist» sai muusikal «Mu veetlev leedi»?

Nii kui hakatakse raha ära võtma teatritelt, kes pakuvad ka muusikale ja komöödiad, läheb kogu demokraatia kuradile.

Mõne aasta eest tehti sigadus – tõsteti teatripiletite käibemaksu 15 protsenti ja lubati seda kompenseerida erisummadega. Ennustasin juba toona, et poliitikuid ei tohi uskuda, seadus on seadus ning täiendavate erisummade jutt ununeb mõne aastaga. Nii ongi juhtunud.

Ainus tee, kuidas riik saaks loomingut ausalt ja tulemuslikult toetada, on võrdsete põhimõtete järgi jagamine ja teatrite juhtkondade usaldamine. Igasugune muu «riiklik tellimus» on kurjast. Ja palun mitte unustada, et teatriembleemiks on kaks maski – nuttev ja naerev.»