Kultuurisoovitused

Ugala teatri juht: eesti teater ei ole igav ja ühepalgeline

Hillar Sein

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Ugala teatri juhi Hillar Seini arvates on eesti teatrites pilt äärmiselt kirev ja igas teatris valitseb oma vaim, kuid muret teeb hoiaku levik, et kultuuri saab tarbida, sest kultuuris elatakse, mitte ei tarbita.

Mida põnevat kuulsite enda jaoks mõttetalgutel «Teater :| väärtus»?

Kahjuks ei saanud tööülesannete tõttu mõttetalgutel viibida, aga ettevõtmine on äärmiselt tervitatav ja oluline dialoogi alguseks.

Millised on tänase teatri suurimad probleemid ja kas on olemas võimalikud lahendused?

Suheldes teiste teatritega tundub, et inimesed on väsinud. Nii pidevast rahapuuduse jutust kui ka koormatusest. Koormatus tuleneb otseselt teatrite omatulu täitmise püüdlustest võisteldes muu meelelahutusvaldkonnaga ja see võitlus läheb järjest tugevamaks.

Samuti on probleemiks dialoogi vähesus otsustajate-kriitikute-teatrite vahel selgitamaks, mis ootused on erinevatel pooltel teatrite suhtes.

Lahenduseks oleks ootuste selgeksrääkimine ja mitte ainult eelpool mainitud osapoolte vahel, vaid kultuurivaldkonnas tegutsevate inimeste hulgas üldiselt.

Kas olete kodumaise teatri suunas kuulnud kriitikat, millega üldse ei nõustu? Näiteks?

Iga kriitika on subjektiivne ja seda tuleb hinnata selle väljaütleja kontekstis. Väitega, et eesti teater on igav ja ühepalgeline ei ole ma nõus. Olles viimasel ajal käinud väga palju erinevates teatrites uuslavastusi vaatamas, võin öelda, et pilt on äärmiselt kirev ja igas teatris valitseb oma vaim.

Mida arvate väitest, et «teatrijuhid ei julge eriti avalikult sõna võtta ja teatrid ei suuda eriti midagi uut pakkuda» ja mitte ainult enda teatri vaatenurgast?

Kärped on olnud viimastel aastatel liiga suured ja seda on kõik kultuuriasutuste juhid välja öelnud. Ma ei arva, et ei julgeta välja öelda, pigem on nenditud fakti, et kui rohkem pole, siis pole ja proovitud leida asutuste seest lisaks kokkuhoiu võimalusi. Kas see on õige või vale, ei oska praegu hinnata, kuid piir on juba liiga lähedale jõudnud küll. Probleemid ei ole tekkinud viimastel kuudel enne valimisi, nagu praegu näidata tahetakse, vaid tegelikult on kogu see mõtteviis kultuur võrdustada rahaga kujunenud alates 90.-st alates.

Kas ja kuidas oleks võimalik teatrit inimestele lähemale tuua ning milline on see suhe Teie hinnangul praegu?

Kas teater on inimestest kaugenenud? Kuidas seda mõõta? Meie arvates kõnetab ja puudutab teater tänasel päeval inimest samamoodi nagu 2000 aastat tagasi.

Kuidas hindate Jaak Alliku arvamust, et «riik võiks rahastamisega mõjutada teatrite repertuaari»?

Olen nõus, et seda teemat peaks kiiremas korras tõsiselt arutama. Küsimus on pigem selles, et kas me leiame praeguse kultuurirahastamise süsteemile parema/õigema lahenduse ja selleks on Jaak Alliku mõte üks variantidest.

Kas senine teatrite tegevustoetuste süsteem on õige või kuidas Teie seda muudaksite?

Praegune AITA-de süsteem tagab teatud baasraha, aga seda pole saadud lõpuni välja töötatud. Tuleks kokku leppida kas eesmärkideks on võimalikult suur külastajate arv teatrites ja
majanduslik toimetulek või jääb ka ruumi uute ja julgete, majanduslikult riski piirile jäävate katsetuste jaoks. Praegu proovitakse liiga palju nn kindla peale minna.

Mida sooviksite antud teemal ise lisada?

Muret tekitab selliste hoiakute levimine, et kultuuri saab tarbida. Kultuuris elatakse, mitte ei tarbita. Me ei saa tarbida inimsuhteid või armastust nagu me ei saa tarbida üldinimlike väärtusi, aga seda just kultuur ongi.

Tagasi üles