Linnateatri juht: teater on läbi raske aja edukalt tulnud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna Linnateatri juhi Raivo Põldmaa hinnangul on teater keerulisel ajal edukalt hakkama saanud, kuigi riik ja teatrid võiks mõelda, mismoodi saaks elavdada kodumaiste teatrietenduste ja muusika kirjutamist.
Millised on tänase teatri suurimad probleemid ja kas on olemas võimalikud lahendused?
Ausalt öeldes ei näe selliseid ülisuuri, mis ei oleks lahendatavad. Praegu on situatsioon, kus teatritel on väga head juhid ja oskavad oma organisatsiooni hästi juhtida. Meil on publik olemas ja see on kõige tähtsam, kõik muu on selline korraldatav.
Olen juba staažikas juht ja tolerantne ning oskan enda arvates tervikut näha ning ma ei näe probleeme - raha on alati vähe, kuid see, mis olemas on, kasutatakse nutikalt ära, arvestades häid teatrijuhte.
Alati oleks tore, kui eestikeelseid näitemänge oleks rohkem, kuid ei saa öelda, et üldse pole. Tuleb sinna vahendeid suunata ja sellega tegeleda. Kui palju suurepärast muusikat on kirjutatud, sest teatrid on tellinud heliloojatelt teoseid – see kõik oleks kirjutamata jäänud!
Riiklikud institutsioonid, kes on pandud hoolitsema, peavad lihtsalt näitemänge tellima. Selliseid fanaatikuid, kes oma huvist ja ajast kirjutavad, ei ole. Kui on tellimusi või konkursse, siis sünnib ka häid näitemänge. Soomlased panustasid sellesse ja said päris palju, mida mängitakse üle Euroopa.
Meil on repertuaariteatrite süsteem, seda tuleb hoida. Ilusasti väljakujunenud teatrimaastik ja nišid täis. Lisaks suveteater, mis on omaette nähtus, sest sellises mahus Euroopas väga ei tehta. Eesti suveteater rändab ringi ja publik näeb Eestimaad. Mina olen positiivselt meelestatud.
Kas olete kodumaise teatri suunas kuulnud kriitikat, millega üldse ei nõustu? Näiteks?
Ikka olen. Kui lehitseda kogumikku Eesti teatristatistika 2009, siis on näha, et näitajad on väga head ja seal on küsimustele vastused olemas. Kui keegi kritiseerib, siis vaadaku sinna.
Alati võib loomingulise kvaliteedi kallal viriseda, kuid see pole niismaa lihtne. Lavakool on hea kvaliteediga ja meil on andekaid näitlejaid. Teatritegemise potentsiaali on rohkem, kui suured teatrimajad suudavad ära teha. Kuid kriitika on normaalne asi.
Mida arvate väitest, et «teatrijuhid ei julge eriti avalikult sõna võtta ja teatrid ei suuda eriti midagi uut pakkuda» ja mitte ainult enda teatri vaatenurgast?
Mis puutub julgusse, siis ei usu, et keegi kardab midagi. Pigem on juhid sellised inimesed, kes ei pea vajalikuks probleeme lahendada avalike sõnavõttude kaudu. Kõigele on lahendused olemas ja saab nutikamalt korda ajada. Ei usu, et kardavad. Keegi ei jäta sellepärast midagi ütlema, et töö pärast kardaks. Pigem aetakse asju nutikamalt ja teisiti.
Uue pakkumise koha pealt ei oska midagi öelda. Minu arvates on Eestis eripalgelised teatrid ja vaataja saab ise selle valiku teha.
Kas ja kuidas oleks võimalik teatrit inimestele lähemale tuua ning milline on see suhe Teie hinnangul praegu?
Seda, et Eestis elav inimene ei teaks, mis teatris toimub – ehk on selline inimene olemas, kuid siis ei tunne ta üldse huvi, mis riigis nad elavad või mis siin toimub.
Eesti teatrid on päris palju teinud ringreise ja on teater maale projekt. See on teine asi, et mõned teatrid sõidavad ja mõned mitte. Eesti on nii väike, et maksimaalselt tuleb sõita 100 kilomeetrit ja teater on kättesaadav.
Kes tahab osa saada, see saab – sadakond esietendust igal aastal ja pluss kontserdid ja rahvateatri vorm on samuti toimiv. Teater on läbi raske aja edukalt tulnud.
Kuidas hindate Jaak Alliku arvamust, et «riik võiks rahastamisega mõjutada teatrite repertuaari»?
Mina pean temast kui teatraalist alati lugu, sest valdkonda ta tunneb ja kui ta midagi räägib, siis vähemalt osaliselt on tal õigus.
Ta pidas ehk silmas, et raskel ajal pole nutikas toetada välismaiste muusikalide tootmist ja tellida eesti autoritelt ja heliloojatelt ning toetada just eestikeelset näitekirjandust. Mujal ilmas on samamoodi, et muusikalid on kommertsprojektid, kuid väikses riigis pole ehk võimalik neid lahku viia ja nii on välja kujunenud. Samas publik on muusikalidel olemas ja ma ei kritiseeriks seda.