Pärast seda kui olin läti keelde tõlkinud Jaagu luuleraamatu «CD» ning see oli läti keeles ilmunud, ütlesid paljud inimesed mulle, et see raamat meeldib neile oma avatuse, stiililise täpsuse ja omapärasuse tõttu. Lätikeelne raamat aitas Jaak Jõerüüdil leida Lätis uusi sõpru, kellega jätkata jutuajamisi. Luuleraamatutega ei juhtu seda just sageli.
Jaak Jõerüüdi uus proosateos «Muutlik» on praegu kättesaadav vaid eesti keeles, kuigi läti lugejatele peaks see raamat olema isegi vägagi mõistetav. «Muutlik» on ju paljuski ka Riia raamat, selles on hoomatav Riia linnale iseloomulik vaim ja vaimsus, isegi Riia lõhn ja Riia rütmid. Loomulikult ka need paljud inimesed, kellega autor on kohtunud, kellest ta on midagi kuulnud või lugenud.
Riia linn sai Jõerüüdile väga kiiresti omaseks ja tuttavaks. See-eest mina ise, elades ja töötades pikka aega Tallinnas, võõrandusin Riiast. Meie kohtumistel Riias püüdis Jaak Jõerüüt mulle alati midagi uut ja huvitavat näidata. Selleks võis olla mingi äsjaavatud antikvariaat, huvitav kohvik, mingi hoone fassaad, mingi tavatu koht või maastikupilt Riia kesklinnas või ka kuskil Riia äärelinnas.
«Muutlik» pole päevaraamat, kuigi teoses on mainitud palju konkreetseid ja täpseid fakte, sündmusi, kohtumisi konkreetsete inimestega. Kuid need on siiski vaid detailid. Pigem on see raamat ühe inimese jutuajamine iseenda ja teistega. Pigem on see raamat mõtiskelu. Või veel täpsemalt: ühe inimese meditatsioon sõnades. Seda jutuajamist ilmestab samal ajal ka budistlik rahulikkus ja veendumus asjade käigust.
Jõerüüdi küsimustele annavad vastuse mitte ainult need, kellega ta on kokku saanud, vaid autori sisemonoloogis osalevad tsiteeritutena ka Pentti Saarikoski, Mika Waltari, Aleksander Blok, Alen Ginsberg, Jerome David Salinger ja paljud, paljud teised. Võiks isegi öelda, et see raamat on tekst tekstis, mõte mõtetes. Oma olemuselt meenutab raamat materjali, mis võimaldab nii autoril kui ka lugejatel otsida teed iseendani. Oma Muutmatu ja Muutliku eneseolemiseni.
Raamatu alguses tsiteeritakse Mika Waltari kirjutatut, tolle romaanist «Turms, surematu»: «Siis ilmus tema, see MUUTLIK. Alul ta mängis meiega.»
Mida võiks kujutada endast see MUUTLIK, milleni või kelleni me kõik, teadlikult või teadmatult, pürgime? Mida tähendab muutuda, saada teiseks? Mida võiks tähendada valmisolek olla valmis MUUTUMISEKS?
Ülalmainituga seoses tuli mulle meelde üks ammune gruusia film, mida ma nägin umbes 25 aastat tagasi. Tolle filmi aluseks oli ääretult omapärane legend. Ühe kuninga õukonnas tegutses kunstnik. Kuningas soovis, et see kunstnik maaliks Ilu, mis võiks olla inimestele palvetamisobjektiks – ehk siis Jumala asemikuks. Kunstnik jalutas mööda linna, otsides oma maalile seda, kes võiks olla talle inspiratsiooniallikaks.
Turuplatsil silmas ta juhtumisi ühte noorukit, kellest hoovas ilu, tarkust ja hardust. Kunstnik tegi tollele noorukile ettepaneku poseerida, millega see ka nõustus. Kui maal oli valmis saanud, oli kõikide imetlus piiritu ja maalist saigi palvetamisobjekt. Aastate möödudes, nähes maailmas valitsevat kannatust ja ülekohut, soovis kuningas, et kunstnik maaliks nüüd Kurjuse, mis oleks inimestele niivõrd hirmuäratav, et sunniks maailma ülekohtu üle järele mõtlema. Kunstnik suundus jällegi oma maalile modelli otsima.
Pärast mitmeid otsinguid kohtas ta turuplatsil ühte räbalates vanurit, kellest õhkus kurjust ja viha. Kunstnik tegi tollele ettepaneku poseerida. Lubatud tasu tegi oma töö ja too räbalates vanamees nõustus. Kui kunstnik alustas maalimist, küsis vanamees äkitselt: «Kas sa siis ei mäletagi mind, olen ju seesama noormees, keda sa aastate eest maalisid.»
Jaak Jõerüüdi MUUTLIK on tollest legendist omalaadsem – raamat annab tunnistust ka Jaagu enda valmisolekust muutumiseks, läbi oma kogemuste ja üleelamiste, kogu maailma mõttetegevuse taustal. Seda raamatut on raske sildistada mingite žanrimääratlustega, see on omalaadne seaduskuulmatu või reeglitevastane raamat, kuid hea kirjandus peabki ju teatud mõttes reeglitevastane olema.
Lugesin «Muutlikku» algul oma arvutist, sest seda raamatuna tol ajal veel ei olnud. Olin tookord maal, kus on suur rahu ja vaikus ning üksindus. Hakkasin lugema seda raamatut ja ei saanud lõpetada. Lugesin algusest lõpuni. Teksti intonatsioon, täpne ja omapärane mõtteviis, stiil, kohati isegi harjumatu huumor, raamatus mainitud inimesed, tsiteeritud tekstid nõidusid mind niivõrd ära. Ma lugesin seda ja tundsin, kuidas ma ise muutun, saan MUUTLIKUKS.
Guntars Godiņš on läti luuletaja ja tõlkija, ajakirja Latvju Teksti (Läti Tekstid) peatoimetaja. Retsensiooni aluseks on kõne Jaak Jõerüüdi «Muutliku» esitlusel Tallinnas Kirjanike Majas 23. novembril 2010.
Raamat
Jaak Jõerüüt
«Muutlik»
Tuum, 336 lk