Karlssoni-kunstnik Ilon Wikland tahab Eestit aidata

Ilon Wikland avas Tartus E-kunstisalongis oma tööde näituse. Foto: Sille Annuk

Paljudele Astrid Lindgreni raamatute tegelastele silmaga nähtava kuju andud kunstnik Ilon Wikland (80) avas eelmisel nädalal Tartus oma piltide näituse. Intervjuus rääkis ta nii loomingust kui ka usalduse kaotamisest oma loomingu hoidmise suhtes.

Suurem osa näituse piltidest on giclee-tehnikas koopiad. Miks ei ole need originaalid?

Nende piltide vaatamine teeb väga paljudele inimestele lõbu. Näitust tahavad näha paljud, aga originaalide saatmine ja kindlustamine on väga kallis. Ja kui ma esimest korda nägin giclee-koopiat, siis ütlesin, et see on parem kui originaal!

Nii on olnud võimalik mu pilte saata paljudesse kohtadesse. Näitus on olnud Armeenias ja Gruusias, Leedus ja Bulgaarias, Hispaanias ja Tšehhimaal, Poolas ja Ukrainas.

Näituste korraldamine on pandud Eesti saatkondadele ja see on suur töö. Ma olen peaaegu igale poole kaasa sõitnud, aga see ei ole lõbureis, olen näiteks koolides lastele tutvustanud, mis ma teen.

Kui Eesti riik on tahtnud, et ma käiksin oma näitustega ringi, siis ma olen seda teinud, see tutvustab Eestit. Ma tahan Eestit aidata.

Kas laste ja suuremate näitusevaatajate ja lugejatega kohtumisel on ilmnenud, kuidas mõjutab Lindgreni juttude ja teie piltide vastuvõttu kultuurilise tausta erinevus?

Jah, näiteks Karlsson ei ole Madridis sama populaarne kui Jerevanis või Thbilisis.

Väga palju oma originaaltöid, 800 raamatuillustratsiooni, olete kinkinud Eesti riigile. Kingitusega seoses kujunes Haapsalus Iloni Imedemaa, mis aga tänavu suvel tekitas teile muret. Mida asjast arvate?

Mul on väga kahju olnud, et seal on halbu asju juhtunud, mis muuseumi head nime rikub.

Mis seal siis juhtus?

Sain Haapsalust meili, et kas on võimalik autoriõigusi minu käest üle võtta. See tegi hirmu, et kuidas tohib üks muuseum niisugust asja isegi küsida, see on ju minu elu, sellest ma elan. Mul ei ole kunagi varem niisugust asja juhtunud. Minu õigused on minu omad, keegi ei saa neid üle võtta...

Mul oli väga halb tunne, ja ma ütlesin, et mul ei ole enam usaldust.

Kuidas on asjad nüüdseks edasi arenenud?

Muuseumi direktorile Rea Rausile on tema ametikoht üles öeldud. Ta oskas teha paljusid asju hästi, seda peab ka ütlema, aga mul kadus usaldus ära.

Seal on praegu veel väga palju asju, mis on vaja muuta. Näiteks kui eelmise aasta suvel oli avamine ja üks minu väga headest sõpradest tuli Rootsist autoga, ei leidnud ta algul Iloni Imedemaad üles, sest ei olnud teeviitu. Ja kui inimesed ei tea, kus see asub, siis nad ei tule.

Kui Eesti riik on sinna nii palju raha pannud, siis peab ju olema nii, et inimesed teavad, kuskohas see asub.

Sadamas ja lennujaamas on ajaleht The Baltic Guide, sealt saab vaadata, mida on huvitavat teha Tallinnas ja teistes kohtades. Ma küsisin, miks ei ole selles kuulutust, et Haapsalus saab vaadata Astrid Lindgreni raamatute joonistusi, rootslased on sellest väga huvitatud.

Nad ütlesid Haapsalus, et see on liiga kallis. Aga kui keegi ei tea, kus muuseum asub, siis inimesed ei tule, ja see on ju veel kallim. Peab väga mõtlema, kuhu raha panna.

Ja siis veel see, et talve ajal on muuseum pühapäeviti kinni. See on ainuke päev nädalas, kus inimestel on vaba aega! Väga kahju, et kõige selle juures, mis on ilusti tehtud, peab ka halvast rääkima.

Mis raamatud on teil praegu illustreerimisel?

Ma töötan ühe enese pildiraamatuga lastele. Kui olen kodus, saan peaaegu terve päeva töötada. Üks teine raamat on veel, mida olen lubanud ühele rootsi kirjanikule teha.

Inimestega kohtumine ja reisimine võtab jõudu vähemaks, ma saan ju veebruaris juba 81. Minu töö on mind väga palju aidanud. Kui ma tunnen ennast halvasti, aitab töötamine, sest see juhib halbadele asjadele mõtlemisest kõrvale. Te tunnete ju umbes samamoodi?

Jah, töö ajal mõtted enamasti koonduvad. Aga puhkust on samuti vaja. Ja seda pakuvad kõigile näiteks jõulud. Kus ja kuidas teie jõulud veedate?

Mul on neli tütart ja kümme lapselast – viis Stockholmis ja viis Šveitsis. Jõuludeks tulevad nad kõik minu juurde, veedame jõulupühad koos. See on väga tähtis. Mina olin üksik laps, õdesid-vendasid ei olnud, ja ma ei tahtnud, et minu lastele seda juhtuks.

Jõulude ajal olen käinud kirikutes kontsertidel, jõulumuusika on väga ilus. Mul kasvab potis kuusk. Riputan talle väiksed ehted peale, panen küünlad põlema.

Detsembrikuus inimesed jooksevad närviliselt edasi-tagasi ja otsivad kingitusi. Mina soovin kõigile rahu... Aga mis praegu juhtub maailmas – Korea ja... Soovin kõigile rahu, rahulikult kodus olla.