Täna 130 aasta eest sündis Eesti suurim sõnameister Johannes Aavik

Johannes Aavik.

FOTO: Wikipedia.org

Täna 130 aasta eest sündis Saaremaal silmapaistev Eesti keeleteadlane ja -uuendaja Johannes Aavik, kelle juubeli tähistamine inspireeris president Toomas Hendrik Ilvest just sel aastal korraldama sõnavõistlust Sõnaus.

«Tänavu, meie suure sõnalooja Johannes Aaviku 130. juubeli aastal, võiksime ühiselt, koos rahvaga rajada talle monumendi. Ja mis oleks selleks sobivam, kui luua uusi sõnu, uusi keelendeid,» rõhutas president sõnavõistlust välja kuulutades.

Aavik sündis 1880. aastal Pöide kihelkonnas Randveres. Kuressaare gümnaasiumis sai alguse Aaviku huvi emakeele vastu, aga ka prantsuse ja ladina keele harrastus. Keelealaseid õpinguid jätkas ta Tartu Ülikoolis (1902-1903), Nežini ajaloo- ja filoloogiainstituudis (1903-1905) ja Helsingi ülikoolis (1906-1910), viimase lõpetas ta filoloogiakandidaadi kraadiga.

Aavik tegutses hiljem prantsuse ja eesti keele õpetajana Jaltas, Tartus ja Kuressaares ning töötas muuhulgas 1912-1914 ka Postimehe toimetuses. Ta oli ka haridusnõunik ja koolide peainspektor haridusministeeriumis.

Johannes Aaviku elutööks oli keeleuuendus, mis oma ulatuselt ja mõjult on ainulaadne kogu maailmas. Keeleuuendusliikumise kõrgperioodil (1912-1926) esitas Aavik oma põhilised ettepanekud eesti keele struktuuri uuendamiseks ja sõnavara rikastamiseks.

Aavikule kuulub tähelepanuväärne koht eesti tänapäeva kirjakeele kujundamisel. 1912. aastal algatas ta keeleuuendusliikumise, oma programmi peajooned esitas ta artiklis «Tuleviku Eesti-keel» («Noor-Eesti» IV albumis).

Propageerides kirjakeele forsseeritud arendamist ja keele ilu printsiipi, esindas ta keelekorralduse radikaalsemat suunda. 1912–26 esitatud uuendusettepanekud sõnavara rikastamise, morfoloogia (i-mitmus, i-ülivõrre jpm) ning süntaksi eestipärastamise alal leidsid enam vastuvõttu kui tema hilisemad soovitused.

Aavik tõi kirjakeelde arvukalt laensõnu (eeskätt soome keelest), murdesõnu ja uudistuletisi, tema kunstlikult loodud uutest tüvisõnadest on umbes 30 läinud eesti keele põhisõnavara hulka. Aavik propageeris aktiivselt oma ettepanekuid brošüürides ja artiklites, loengute ja ettekannetega, kasutas uusi sõnu ning vorme ilukirjanduslikes tõlgetes soome, prantsuse ja inglise keelest (Juhani Aho, Guy de Maupassant, Edgar Allan Poe).

Ta toimetas ajakirju Keeleline Kuukiri (1914–1916) ja Keeleuuendus (1925–1926), avaldas «Uute sõnade sõnastiku» (1919), «Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastiku» (1921), «Keeleuuenduse äärmised võimalused» (1924), «Eesti õigekeelsuse õpiku ja grammatika» (1936).

Aavik lõi kunstlikult kümneid uusi sõnu (nt malbe, mõrv, naasma, relv, roim, uje, taunima, siiras, kolp, pädev, embama, lünk, õõv, morn, range, nõme, meenutama, nördima), tema ettepanekul võeti eesti keeles tarvitusele mitusada laensõna soome keelest ja eesti murdeist (nt algupärane, avardama, edu, hetk, huvi, kiinduma, soodus).

Ta võttis ta soome keelest kasutusele selliseid sõnu, mille tüvi oli mõlemas keeles olemas (nt lennukas, püstitama, jäse, almus, kääbus, kõiv, orb). Aaviku soovitusel soome keelest laenatud uued sõnad on nt haihtuma, hurmama, kogema, korvama, lakkama, moodustama, omama, süvenema, üllatama.

Kui soome-eeskujuline y leidis vastuvõtmist ainult keeleuuendust soosivais ringkondades, siis enesekohast tegevust märkivad verbid (hoiduma, murduma, rulluma, taanduma) said kiiresti keeleomaseks.

Aavik ei piirdunud sõnavara uuendamisega, vaid võttis ka grammatika käsile. Tema ettepanekutest ei läinud käiku katse tekitada eesti keelde tulevikuvorm, naissoost 'tema' ja no-genitiiv.

«1927. aastal tõmmati keeleuuendusele kriips peale. Eestis koolides kehtestati nn. normaalkirjakeele õpetamise nõue; ka raamatud pidid sealtpeale olema normeeritud keeles, ehk kooskõlas 1925. aastal ilmunud «Eesti õigekeelsussõnaraamatu» (peatoimetaja Johannes Voldemar Veski) ja Elmar Muugi grammatikaga «Eesti keeleõpetus I» (1927). Aavik kui ülikooli õppejõud (alates aastast 1926) ja gümnaasiumi keeleõpetaja ei saanud jätkata tormilist uuendamist, vaid oli sunnitud piirduma keelekorraldusega,» selgitab Eva Lepik Tartu Ülikooli arvestustöös «Eesti keeleuuendus: Aavik contra Saussure».

1944. aastal põgenes Johannes Aavik koos perekonnaga Rootsi, kus jätkas oma viljakat filoloogitööd. Johannes Aavik suri 17. märtsil 1973. aastal Stockholmis ja on maetud sealsele Metsakalmistule.

Uute sõnade väljamõtlemist jätkas Aavik elu lõpuni, mitmed neist on kasutusele võetud aastaid või isegi aastakümneid pärast nende väljapakkumist, nt 'meede, meetmed' 'abinõu' tähenduses, millele oli ristiisaks Jaan Kross.

---

Valik Johannes Aaviku keeleuuenduse-alaseid artikleid:

«Keeleuuenduse praegune seisukord ja väljavaated». Looming 3/1927

«Eesti keele labastamise vastu». Looming 8/1931

«Keeleuuendus, keelevead, keelehalbused». Looming 6-7/1936

«Võõrsõnad ja halb purism». Looming 9/1937

Tagasi üles