Eesti animaelus on 45-minutilise filmi valmimine kahtlemata tähtsündmus. «Une instituuti» (2006), päikest võtvat sprotti (1992) ja muudki meenutades teame Mati Kütti mastaapsete projektide mehena, kes võtab aega ja teeb kunsti.
Alateadvuse kütt, visuaalne laskemoon
/nginx/o/2018/03/06/7663435t1h57d0.jpg)
9. detsember 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarmo Tederit tsiteerides on Küti tugevuseks see, et ta ei üritagi teoste sisu lisakommentaaridega ära seletada. Vaataja põrkub hulga allusioonide, unenäoliste ruumide ja tegelastega, kes võivad olla tsitaadid mingist reaalsest, tuttavast kontekstist, kuid Küti aegruumis sulavad unenäoloogikasse.
Loo jutustamine varjub karakterite ja iseäranis keskkondade taha, mis hoolega teostatud nukufilmis igal juhul domineerivad: nukufilm võib esimesel vaatlemisel hõlpsalt taanduda põnevate pindade ja pilkupüüdvate materjalide tulevärgiks, kummaliseks mustkunstiks, mis paelub esmajoones muutumise ja liikumise enesega.
Freud, Buñuel ja Dalí
Just nõnda tajume tunnusmärke kunstilisest animatsioonist, väljasurevast liigist, mille jaoks meie maa on üks viimaseid pelgupaiku. Tehnilise teostuse poolest on Eesti Nukufilmi toode mõistagi maailmatasemel.
Teistkordsel lähenemisel selgub loogika ja lineaarsus ka «Taevalaulu» algupoolel. Esmalt satume osutite ja kummaliste seadeldistega sisustatud laborisse (mis on vaieldamatult üks lemmikkeskkondi, kuhu animaatorid oma filmide tegevuse ikka ja jälle asetavad). Süngevõitu ruum, kus elutseb ka sürreaalseid objekt-olendeid (näiteks suitsust tiibadega lind-piip või ajupoolkera-kujuline puuris elav lemmikloom), on tegelikult omalaadne treeningukeskus.
Katseisikud, trikoodes köiel kõndida üritavad või kurja koeraga suhtlemist harjutavad naised ja mehed on postiljoniks pürgijad. Ülevaataja ning treeneri rollis on Sigmund Freud isiklikult, abiliseks punaste kinnastega blond baleriin. Pleekinud juustega Freud pahvib lakkamatult sigarit (päriselus olevat tal kulunud karbitäis päevas) ning kiidab dotseeriva vanapapa toonil: «Gut gemacht!»
Posti(de) ja informatsiooni edastamisega seotu on selles maailmas fetišeeritult tähtis (seinal loosung «Elagu post»). Parim sooritaja pälvib au ja univormi. Talle antakse puust teivas (mis on ühtlasi liiga õhuke, et olla täisvereline post) ning läkitatakse väliskeskkonda. Sellel hetkel, kolmandiku filmi möödudes, on tasahilju vaataja ette nõrgunud kangelane. Lugu võtab tuttavlikke jooni: mees asub teekonnale ning hakkab täitma ülesannet.
Kummalises posti-, või õigem oleks öelda, informatsioonikeskuses sagib hulk ametnikke. Eraldi saalis istub baretiga Luis Buñuel, kirjutades paberile triipkoodi. Teisel pool seina bravuuritseb matadoori kostüümis Dalí, lõikudes habemenoakujulise lemmiklooma abiga paberlinti väikesteks segmentideks.
Ruumis, mille seinal on juhendid «informatsiooni pakendamise tehnikast», kleebivad kontorinaised ribakoodijuppe telegrammi moodi paberilehtede vahele. Informatsiooni loomine kui sürreaalne, juhuslikkusega mängiv akt on kahtlemata üks toetuspunkt, millele paigutub filmi sisuline telg.
Märgid, mis eksisteerivad ainult iseenda pärast, on tähenduseks maskeerunud tühjus. Kooditükid, mis pole seotud ühegi mõttega, näivad teenivat peidetud võimusüsteemi, mis värvates hulka töölisi ja sundides neid sooritama mõttetuid ülesandeid, maskeerib omaenda tühjust. Võimsa ja kõneka kujundina mõjub «postiljonide» töörutiin, kõik need aeganõudvad ja absurdsed tegevused, mida paberitüki edastamiseks sooritada tuleb.
Tõlgendusi on kaks
Nõnda on meil õigupoolest kaks valdavat võimalust «Taevalaulu» mõistmiseks. Satiiri arvesse võttes hoomame rafineeritud kriitikat kõigi nende süsteemide suhtes, alates repressiivsetest pereringidest, kus lapsi sunnitakse mõttetusi tegema, lõpetades parteide ja riikide ja lõputule tootmisele orienteeritud maailmavaatega, kus kasutuid kaupu või enesele viitavat retoorikat püütakse serveerida kui midagi olulist ja tähenduslikku.
Teine võimalus on psühhoanalüütiline. Iroonia Freudi ja kompanii suhtes on piisavalt sõbralik, et jätta alateadvusele oma võimalus. Võimalus, et need sügavusest tulevad segased signaalid on siiski mingil määral olulised. Mitte küll läbi lootuse neid «õigesti» tõlgendada – sellega on freudism naeruväärselt läbi kukkunud –, vaid väärtuslikud toorikuna, alles tähistatavaga sidumist ootavate märkidena.
Nii on igaühel vabadus tühjusele oma isiklik tähendus anda ning seda jagades luua juba tõelist informatsiooni.
Uus film kinolevis
«Taevalaul»
Stsenarist, režissöör ja kunstnik Mati Kütt. Operaator Urmas Jõemees. Helilooja Tõnu Kõrvits
Nukufilm 2010
Kuni 12. detsembrini Tallinna kinos Artis