Cabaret Rhizome on Eesti kaheldamatult kõige mugavam teater. Saab lösutada laiadel diivanitel, juua meelepärast jooki, krõmpsutada küpsist, vaheajal mängib Aphex Twin – õhkkond on väga kodune.
Tõsiste nägude naljad sõnatus teatris
9. detsember 2010, 13:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Chill atmosfäär võiks risoomlastele endile ka kurjasti kätte maksta, sest mugavates tingimustes on uni kiire tulema. Ja ütleme veel, et kui mänguplatsil näidatakse abstraktset, sõnatut etendust, mille üks olulisi elemente on motiivide kordumine.
Kaks ühes
Kuid ometigi, uni ei tule, igav ei ole. CRi sõnatuid lavastusi ongi sageli iseloomustatud kolme sõnaga: «igav ei olnud». Muud olekski ka raske öelda, sest ülemäärast fantaasialendu ja tõlgendustuhinat nad oma tükkide seletamiseks ei oota. Kui ei ole igav, siis on kõik hästi.
Sedakorda pakutakse siis ühe teatripileti eest koguni kaht lavastust. Esimene on lühem, selle nimeks «Oraatorid» ning lavastajaks külalisena Peeter Rästas Rakvere teatrist.
«Oraatorid» lähtub üldlevinud eeldusest, et võimu tagatubades toimuvad räpased mängud. Või õigemini natuke vähem üldlevinud eeldusest, et võimu tagatubades tuleb usalduse võitmiseks ja saavutamiseks tegeleda perversselt absurdsete rituaalidega, asjadega, millest saab ainult vaikida.
Päär Pärenson ja Anatoli Tafitšuk on kehastunud kaheks poliitikuks-oraatoriks, kes pärast miitingu lõppu kinniste uste taha suunduvad ning poliitikumaskid maha tõmbavad. Järgnev on mingis mõttes paraku etteaimatav ja see on lavastuse miinus. Näitlejate mäng oli aga väga füüsiline ning grimassid ja kehahoiakud, mis perverssete rituaalidega kaasnesid, tõsiselt naljakad. Siit pluss.
Johannes Veski lavastus «Avangardist» lähtub ühest teisest üldlevinud arvamusest, et avangardistlikku kunsti teevad enamasti saamatud käpardid, kellel miski muu välja ei tule. Avangardist (Joonas Parve) ja tema abiline (Ajjar Ausma) otsivad eneseväljenduse eesmärgil oma fantaasiapargist välja üha jaburamaid ja samas klišeemaigulisi võtteid – kõik originaalsuse ja kunsti nimel.
Potitaime küljes ripub punane telefonitoru, lakke tõmmatakse raadiod ning lõpuks ilmub ruumi ka veider sõiduvahend, mille keskmeks vana WC-pott. Hea küll, üks kentsakas asi teise järel, kuid vaikse ja järjepideva töö tulemusena tekib saali kummaline dadaistlik atmosfäär.
Arusaaamatuse võlu
Kõik on Veski lavastuses kuidagi väga täpselt paigas ja üles ehitatud. Musta ruumi tekivad inimesed, kes punuvad sinna nagu ämblik võrku ühe abstraktsete masinate koreograafia. Justkui eimillestki sünnib süsteem.
Lõpuks muutub see juba iseenesest nii koomiliseks, et näitlejal polegi vaja enam midagi teha. Loodud on masin, mis toodab nalja. Mulle tundus see kõik lausa ilus, puhtalt esteetiline ilma igasuguste tagamõteteta. Tagamõtted ja tähendused ujusid kusagil ka, aga minu asi ei ole neid lahti harutada. See teatav arusaamatus aga ongi Cabaret Rhizome’i ettevõtmise üks põnevamaid momente.
Tehnoloogilise absurditeatri võte on Cabaret Rhizhome’il küll juba pea täiuslikult käpas, tahaks teada, kust otsast seda nüüd lammutama hakatakse ja mis saab edasi.
Uus lavastus
«Oraatorid», «Avangardist»
• Lavastajad Peeter Rästas ja Johannes Veski
• Näitlejad Päär Pärenson, Anatoli Tafitšuk, Joonas Parve, Ajjar Ausma
• Cabaret Rhizome
• Esietendus 27. novembril